Eesti asi ja püha üritus

Peaaegu jõudsin täna kõik planeeritu tehtud. Ainult üks töökava jäi teha, aga pole hullu, aega ju on kolmapäevani. Ilmselt oleksin jõudnud kõik ära teha, aga andsin kahele kiusatusele taas kord järgi: 1. tegin süüa ja sõin, 2. avasin MSNi. Arvata on, et inimene, kelle kõht on väga täis, ei suuda eriti enam mõelda, vaid on roosalt omas mullis haigutamas ning kui veel meeldivaid vestlusi pakutakse, siis võtab ta need kohe vastu. Kratsisin küll pead ning umbes kolmetunniste vestluste järel tuli mul meelde, miks mul ekraanil need tühjad tabelid on, aga üldiselt ei lasknud ma ennast väikestel töökavadel segada.

Triza jututeema oli täna Eesti asi. Sain päris kõvasti naerda, inimesed on endiselt rumalad, keelduvad õppimast teiste vigadest ning soovivad ihust ja hingest kogu saasta pidevalt üles soojendada ning taasalustada. Ei, ma ei räägi Trizast. Triza ja Ma püha üritus läheb kenasti. Olen juba pisikese näpu sellele andnud ning mul ei ole sellest kahju. Nendega on äge koostööd teha. Igas mõttes, kusjuures :P Oi, ma ei hakka pikemalt täpsustama, teen lühidalt. Kunagi kui veel Eesti asja ajasime, siis oli meil pikkade tööpäevade lõpul tavaks toost "Koostöö!" See märkis nii omavahelist sõbralikku läbisaamist kui ka läbisaamist meie kallite kaasvõitlejatega. Igatahes olime siis noored, valjuhäälsed ning vahetevahel selle toosti tagajärjel üsnagi kapsad. Õnneks saime vanemaks ning ajad muutusid. Tööpäeva lõppedes toost enam ei kõlanud, selleks tulime eraldi kokku ning loomulikult oli sellest ka Eesti asjale kasu, sest nii olime produktiivsed ka vabal ajal. Ma arvan, et selle niisama kokkutulemise tulemuseks ongi vist meiepoolne Eesti asja hülgamine ning püha ürituse juurde jõudmine.

Ja kes nüüd aru said, mida ma silmas pidasin, on ilmselt Eesti asja ajajad või pühendatud püha ürituse loomislukku. Ma ei tahaks kuidagi inimesi lahterdada, kuigi mingi kuradike ütleb mulle, et nende kahe asja ajajad on varsti avalikult omavahel üsnagi raksus. Teen oma pakkumise, et ei lähe nädalakestki, kui hakkab tatti ja verd lendama.

Naistekätš!

Ja mul on kahju, et ma kogu seda saagat pole siia jäädvustanud. Sellest oleks saanud loo juhtimisõpikusse, psühhiaatriaõpikusse, käitumisõpikusse, peatüki raamatusse "Kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi" ning ilmselt lõputult murekirju Cosmosse, Naistelehte ja muudesse ajakirjandusväljaannetesse. Seltskonnarubriigidki oleksid seda täis :P

Ohjah. Igatahes otsustasin ma, et edaspidi üritan natukenegi üles märkida uusi arenguid püha ürituse juures ning kuulujutte, mis saadavad Eesti asja ajamist.

Mida vähem ma sellest kuulen, seda parem!

Hommikul tööle. Ma arvan, et kolmas aasta järjest õpsi panna on lahe. Sellest peab tulema hea aasta nii mulle kui ka põrguinglitele. Vähemaga ma ei lepi.