Esmaspäevad rokkima!

Esmaspäeviti väidetavalt pole üldse mõtet kodust välja minna. Kahjuks on aga Eesti ühiskond sellisena eksisteeriv, et esmaspäev on vaba muuseumitöötajatel ning teatriinimestel juhul, kui külalisetendust pole. Ülejäänud tööealine elanikkond kirtsutab nina, haigutab väsinult ning asutab endid tööle minema.

Minna võib jalgsi või autoga, aga ka ühistransporti kasutades. Kuidagi nii on läinud, et olen ühistranspordi kasutaja. Vähemalt hommikuti kindlasti, sest mulle tundub liigne enesepiitsutamine teha üks kiire 55-minutine kõnd ühest linna servast teise. Seega teen 10-11 minutise treti tänavanurgale, kus on bussipeatus. Samalt tänavanurgalt või siis hiljemalt järgmisest peatusest, tulevad peale ka Tartu kodutute öömaja kliendid. Koos oma pampude ja haisupilvega. Detailidesse ei lasku. Ja ei ole nii, et tuleb üks alkass. Tulevad karjakaupa. Kusjuures praegu pole veel nii külm, st nad ei sõida alati bussiga, mõni päev käivad veel jalgsi. Täna hommikul oli õues ilus päike, aga esimsest korda nägin, et meie tänavas kraapisid inimesed autoakendelt jääd. Umbes 2 kraadi sooja oli, kui mina toast välja tulin. Seega just paras ilm, et pisi-alkass bussi roniks ja seal haiseks. Kahjuks mitte omaette. Mis tähendab, et esamaspäev, mil on niigi ras-keeeee ennast sundida, muutus veel halvemaks. Samas oskan ma aga pakkuda lahenduse. Iseendale ja teistele minusugustele. Nimelt tasub kodus sisse võtta 2 tabletti kõige kangemat Ibumetini ning siis oodata, et see keset bussisõitu mõjuma hakkaks. Teate, kui kerge tunne on! Imetabane. Ilma tabkata oleks ainult üks häda ja viletsus.

Nii et esamaspäevad tablakatega rokkima! Hiljemalt 2. tunniks, mil klassi ees rahulikult sisse-välja hingad, oled rahunenud ning tunne justkui hõljuksid vati sees. Vähemalt ei ole 1. migreeni; 2. sind ei vaeva mõte hommikusest räpakollist, kes bussis sinust meetri kaugusel köhis ja oma Kochi kepikesi laiali paiskas. Ühesõnaga.

Don´t worry, be happy & monday rocks!