Eesti asja ajamine ei ole üleüldse lihtne, arvan ma. Mingid tshikid võtavad kätte, nõuavad koosoleku kokkukutsumist. Teevad ettekirjutusi päevakorra suhtes, pirtsutavad ja kirtsutavad koha ja aja osas, võtavad ühendust proua X-ga jne. Nii et ma küll ei tahaks olla Eesti asja ajajate juhi nahas. Samas ei tahaks ma olla ka selle lolli nahas, kes aastate kaupa mingit möga ajab, ise adumata big picture´t või any kind of picture ´t. Selline loll inimeseloom on olemas.

Chicad käisid koosolekul ja tegelesid... söömisega. Kui on koosolek, tuleb ju süüa. Ja kui sul on suu küpsist või viinamarja täis topitud, siis sa reeglina ei räägi. Ei räägi haiget-malbiku-juttu ega midagi muud. Viha küll kohiseb kõrvades ja jalad on krambis, sest tahaks midagi öelda-teha, aga surud selle endas alla.

Eesti asi on ajamiseks. Ainult et niisugusel moel ei jõuta sellega kuskile. Rumalad, tulge ükskord mõistusele ja kuulake neid, kes sellega endid juba kõrvetanud. Kuigi... ma arvan, et abivalmeid inimesi jääb üha vähemaks. Möla lihtsalt on nad eemale peletanud. Mina, kes ma olen täielik patrioot, ütlen küll, et ma teid ei aita. Mul on teist kõrini, sest te olete väiklased, lühinägelikud ning ebaviisakad. See ei ole kibestumus, mis nii kõneleb. Mu meelest on lihtsalt teatud tavad-kombed, mida tuleb au sees pidada ja kui neid on paar korda meelde tuletatud ja endiselt pole reageeritud, siis on tegu matslikkusega. Matsid mulle ei meeldi ja nendega ma vabatahtlikult tegemist ei tee.

Nii lihtne see ongi.

Siinkohal tervitused Tallinnasse, kus peetakse Austraalia õhtut.