Utlib: rebased vallutavad maja

Minu meelest peaks praegu olema raamatukogu ukse peal suur silt, mis hoiatab, et kogu maja on kirbet rebasehaisu täis. Tõsi, pisike hoiatus - kui seda nüüd võib pisikeseks pidada! - on rampsi ees reklaamitreilerite näol olemas. Neid nähes (üks lubab õppelaenule lisaks mp3-mängijat ja teine tasuta telefoni+sissemakseta arvutit järelmaksuga) võiks ju kahtlustada, et aeg on jõudnud sinnamaale, et raamatukogus kablutab ringi kari, kelle eesmärgiks on tutvuda raamatukoguga, aga kes see ikka rampsi minnes viitsib end kahtlustega vaevata! Tegelikkuses näeb see välja nii.

Kui 1. koolinädalal raamatukogu uksest sisse astud, ründavad sind neiud tuutorid, kes tahavad sind panna mingisse rühma ootama uut ekskurssi. Kui sa oled ennast neist vabaks võidelnud ja ära tõestanud, et pärast rohkem kui kümneaastast lugejapileti omamist ei vaja sa tõesti väikest tuuri, arvad sa, et oled pääsenud. Aga sellega pole su katsumused lõppenud.

Lugemissaalide esised, lugemissaalid, kõik riiulivahed ning arvutilauaäärsed on täis pisikesi kihistavaid plikasid. Tavaliselt on nad lugemissaali hiilinud kambakesi, neil on mingi nimekiri ja nad ei tea, kuidas raamatukogus käitutakse. Seega on täiesti tavaline, et nad tulevad sinu töökoha lähedase riiuli juurde, seavad endid sinna seisma ning lobisevad valjuhäälselt jutu sekka ohjeldamatult lõkerdades. Loomulikult peavad nad õige riiuli juurde jõudmiseks astuma mataki-mataki või pläts-pläts, nii et põrand vabiseb. Nätsumullid ning telefonihelin saadavad neid pidevalt. Täiesti normaalne on see, et telefon võetakse vastu lugemissaalis ning lobisetakse sõpsidega 10 minutit lollakast õppejõust, nohikust toakaaslasest ning kenast kutist, kes viimasel läpparil silma jäi.

Sina samal ajal üritad lugeda. Sa oled sundinud ennast pärast tööpäeva lõppu, mil sa kõige rohkem tahaksid minna koju, heita voodisse ning reisida unemaale, tulema raamatukokku. Sul on kindel soov ja tahtmine lugeda väga kiiresti, kuid maksimaalset kasu saades läbi üks magistritöö. Sul on aega loetud päevad. Sa pead lisaks lugemisele suutma koondada mõtteid oma uurimusele. Sa pead tekkivad küsimused kirja panema, üritama neile leida vastuseid antud tööst ning sa pead võidurõõmsalt naeratama, kui oled leidnud küsimuse, millele seal pole vastust. See kergendaks sinu tulevast tööd. Ahjaa. Sul on selle töö läbitöötamiseks veel kaks päeva, aga sellest on ilmselgelt liiga vähe, kuna sa oled raamatukogus väheproduktiivne eelpool mainitud põhjustel. Rebasetuurile lisaks segab sind üleväsimus, pidev nälg ning rumal rahutus, mis ei lase olla.

Kui sa pärast kahetunnist hammastekrigistamist humanitaarainete lugemissaalist välja pürstid ning trepist alla jooksed, siis on sul silme eest pisut must, su veresuhkur on sissekugistatud šokolaadist lakke roninud ning koju on oi-oi kui pikk tee.

P.S. Ühtki rebast ei taha sa enam näha. Edaspidi kontrollid enne utlibi kodukalt ega neil mingit jooksuaega ole ning alles siis, kui saad raamatukogu rahus ja vaikuses kindel olla, astud sa treppidest üles, võtad lahti kossipaelad, kerid jalad istumise alla ning sukeldud teadusse.