"Oo, küll on vaimustav hommik, oo, küll on vaimustav päev..." Teate seda laulu, jääh? Mul on selline tunne, et just selline päev täna tulebki. Mida ma ikka oskan oodata öö järel, mil 4 korda kella vaatasin, et peale passida, kas hommik on tulemas?

Täna kohtun paarikümne uue õpilasega ja ma tean, et nad on hästi pisikesed. Kõhedaks võtab. Kessu ütles selle peale vahvasti, et need tahavad käest kinni hoida ja puudutada ning nõuavad igaüks valjuhäälselt seda, mis õigusega neile kuulub. Ehk minu tähelepanu. Mul on ainult pisi-pisikene hirm nende ees, sest nad on ikka tõesti pisikesed ja nendega ei saa nii naljatada nagu suurematega.

Unenägudest ma ei taha rääkida. Täna oli teemaks teatud punapea ja tema pesemata juuksed. Lisaks see, et mu alateadvus piinab mind - nimelt eelmisel või üle-eelmisel aastal ütlesin ühele chicale naiselikust õelusest, et ma olen tast kõhnem. Mis on tõsi, aga mida ei tohi lastele, eriti kui nad pole ülekaalulised või siis õige pisut, öelda. See selleks. Täna öösel igatahes käis mingi teema, et kes ütles ja millal ja kas tegelikult ka on. Absurdum.

Kusjuures. Eile rääkisime Trizaga taas Eesti asjast ja pühast üritusest. Tuleb välja, et pool infolehest on püha ürituse genereeritud lugusid :P Ja siis kuulsin veel Triza ja Ma - nad on ikka pagana produktiivsed! - kohtumisest. Saaga jätkub, aga ma tõepoolest ei viitsi sellest pikemalt jurada.

Pigem ütlen, et Triza rääkis eile jälle ilmse ja kadestamisväärse vaimustusega oma tööst. Mainis sõnu looomingulisus, keskkond, taustauuring, spa. Kadedaks teeb, vat mis. Üritusturundus /-korraldus on tema ala ja ta on selles hea. Otsestest allikatest saan seda väita :)

P.S. Üks on kolmandat päeva (või neljandat?) tige. Podiseb ringi, ei turtsu, aga tundub, et kohe lööb okkad sisse, kui puutud või lähedale lähed. Ai-ai. Ma ei saa aru, aga üritan mitte probleemi teha. Stress?