Uudishimu tappis kassi

Uskumatu, aga tõsi. Ma olen 2 aastat töötanud ühes kohas, inimesed ümberringi on olnud suht samad. Ma pole kunagi: 1. pidanud vastama isiklikele küsimustele; 2. ise esitanud isiklikke küsimusi; 3. pidanud ebamugavusest nihelema 1. nimetatud värgi tõttu.

Täna pidin kõike seda, sest mul on uus kolleeg. Ma saan aru, et mõnedele inimestele meeldib: 1. enda isiklikust elust rääkida; 2. teiste elust rääkida. Läksin raamatukokku ja endal oli eelmainitud juhtumite tõttu ebamugavustunne kontides. Eile oli ka mingi värk, aga siis oli asi siiski enam-vähem töist laadi.

Kas nüüd hakkabki nii olema?

Mulle ei mahu pähe. Mina eelistan oma elu siiski ise elada ning arvan, et teised peavad ka enda omadega ise hakkama saama. Kui keegi nüüd küsib, et miks ma sel juhul blogin, siis need asjad on minu jaoks täiesti erinevatest ooperitest. Kirjutades töötab mu sisemine tsensuur päris kenasti, on teemasid, millest ma kunagi ei kirjuta, ka mitte mööda minnes ja kolmandate isikute kohta. Ma kirjutan eelkõige oma mõtte treenimise jaoks, mitte selleks, et keegi saaks lahedaid kuulujutte levitada. Kuigi. Aeg-ajalt juhtub ka seda. Õnneks on aga sel juhul tegu inimestega, kes reaalsete juhtumitega, mis blogis kajastamist leiavad, irl kursis on.