Õps klõunib

Mõnikord peab õpetaja olema klassis klõuni asemel. Teate küll, teeb nalja, žonglöörib vihikute-õpikute-kriidi-pastakate-päevikute ja veel mitmete muude vajalike atribuutidega. Lisaks sellele tuleb loomulikult publiku tuju võimalikult üleval hoida. Selles mõttes, et nad a) laiali ei jookskeks; b) liig valjuhäälselt omi asju ei ajaks. Seega on minu töökohustuste sekka sel aastal pugenud ka klõuni amet.

Täna nt klõunisin (ma tean küll, et see pole ilus emakeel ja kes muu, kui eesti keele õpetaja peaks seda va emakeelt au sees hoidma, aga mulle meeldib sõna "klõun" ja "klõunima", sel on oma tähendusvarjund, if you know, what I meen...) korraga kahes ruumis. Sõna otseses mõttes paar nalja omas klassis, siis jooksuga teise koridori otsa ning seal mingi nali. Mitte anekdoot. Oh ei, lapsed tegid minu juhendamisel rasket õppetööd.

Laste arvates muide, polnud midagi naljakat selles, nemad isegi ei tajunud, kui naeruväärselt tundis ennast õps, kes oli sunnitud keset lauset ütlema klassitäiele lastele, oot, ma pean korra a/b klassis käima ja neid ka juhendama. Pärast neid tunde oli ketikas. Põsed punetasid ja ninnu ka, suunurgad olid väsimusest alla vajunud ning silmanurgast hakkas vaikselt värvi kooruma. Ehk siis väsinud klõuni nägu.

Klõunimine ei tasunud ennast ära.