Garjatšije estonskije parni

Tänu Katule ja tema tööandjale sain täna ometi osa nädalakese kestnud Draamast. Käisin Sadamateatris No99 etendust No88 vaatamas.

Ma väga pikalt ei taha sellest praegu kirjutada, aga mõned asjad panen siiski kirja. Esimene vaatus oli huvitav, ma nautisin seda. Ometi kui tuli vaheaeg, siis tundsin, et olen väsinud-tüdinenud ning tahan koju tagasi. Teise vaatuse ajal see tunne üha süvenes. Ma pole rahulolematu. Oh ei. Mulle meeldib väga igasugune ühiskonnakriitiline teater. Mulle meeldivad väga No teatri näitlejad - ma siiani ei saa aru, kuidas neil on õnnestunud kõik ilusad inimesed ühte teatrisse koondada. Ühesõnaga kõik meeldis. Asi ei ole ka selles, mis "Hirveküti" ajal häiris, et on lahe küll, aga olen seda kõike juba "Seitsmes samurais" näinud. Sel korral oli tuttavaid momente, neid peabki olema, ma leian, sest nad ajavad oma asja, mitte ei tee jalaga perse nalja (olgem ausad, jalaga perse sel korral anti ja allapoole vööd karjumist ikka ka, kamaluga). Ühesõnaga nad on überlahedad. AGA. Mina vaatajana tundsin, et näitlejad on väsinud. Tõsiselt. Ja osa vaatajatest oli ka väsinud. Ja lavastaja, kes vahekäigus istus ja etendust vaatas, oli ka väsinud.

Kriitikunäru minus praegu ütleb, et ma ei põhjenda midagi, lahmin. Tegelikult annan endale aru, et ma emotsioonitsen praegu. Sest. Nende lähenemine asjale oli tappev. Esiteks. Minu marurahvusluse müüt-armastus seati väga tugeva kahtluse alla. Teiseks. Minu veendumused ja tõekspidamised, see, mille järgi mina oma valikud teen, seati samuti kahtluse alla. Kolmandaks. No88s mängisid lihtsalt ilusad inimesed. Mitte klassikalised Kreeka iludused (sest seda me ju kõik püüdleme), vaid huvitavad ja ilusad. Inimene laval on minu jaoks viimasel ajal ilusaks muutunud. Vist ealine iseärasus. Kuigi ruumi vaatlemine võtab põhitähelepanu. Võib-olla sellepärast tunduvadki inimesed ilusad, et ma neid nii vähe vaatan.

Etenduselt siirdusin otse koledasse Comarketisse ja ostsin endale koju siidri, mille kenasti patriootlikku eesti muusikat kuulates ära manustasin. Ei olnud masendav lugu, lihtsalt tekkis õlgade kehitamise isu ning siiani käivad need omatahtsi üles-alla.

Muide, what´s with the applause? Selles mõttes, et inimesed tõused püsti ja plaksutavad 1 kord veel näitlejad tagasi. "Rongal" oli sama lugu. Et kui juba püsti karatakse, siis võiks pikemalt püsti olla, muidu võiks ikka istuda. Mina vana bitsh ei tahtnud muidugi tõusta, aga kuidas sa ikka nii ees ainukese vaatajana istud?

Avantyristid olid ka teatris. Ilmselt tuleb nende blogis pikem postitus viljakuse ja klubitamise teemadel. Ühesõnaga ma enne just lugesin nende blogi ja siis neid nähes oli väga kummaline tunne. Teate küll, justkui tunneks neid, aga tegelikult on nad ju täiesti võõrad inimesed.

Muide, lavakujundus. See ruum pani mind mõtlema Signe Kivile. See ei ole alkohol, mis nii ütleb :) Tegelikult ka. Lugesin kunagi, et ta pildistas kanga jaoks igasugust pinda ja jõudis nii ka puuriida pildistamiseni. Ma olen ka puuriita pildistanud kunagi, väga kummaline, aga samas rahulolu tekitav tunne. Nii ma siis istusin Sadamateatris, mõtlesin punapäisest ekskultuurimistrist, EKAst, vanaema puuriidast, vanaema matustest, köögipõrandast, ökovaimustusest, savivärvidest, lapsesaamissaagadest, rasedatest sõpsidest ning sellest, kas tõepoolest peab kohandumiseks tegema kõik nii, nagu on teised teinud. Nüüd siis saan aru, miks Brechti teater mulle päriselt-päriselt ei sobi. Nimelt ei suuda ma ühiskondlikel teemadel sõna võtvate etenduste vaatajana jääda vaatajaks, vaid elan liigselt mängu. Ma saan aru, et tegu on mänguga, ma saan aru, et tegijatel on ergas sotsiaalne närv (buu, mida sõnavalikut!), aga sellegipoolest ei suuda ma end distantseerida. Sest nende poolt pakutu on täpselt see, mida ma vajan. See, millesse on kerge sisse minna. Kahjuks väljatuleks on samamoodi kiire, aga mitte valutu.

Päriselt-päriselt. Nüüd ma siis tõotan ja vannun, et edaspidi vaatan ära kõik No-teatri lavastused. Sest muidu on elu läinud ja armastust justkui ei olekski olnud.

Ma ei hakka siia never ever teatrisilti tekitama, seega. Teemade "mäng" ja "kiiksud" alla lähevad kõik etenduse, mis kuidagi mõjutanud on. Need, mis ei mõjuta, need lähevad "tarbimisse" :P