Elu nagu keskaegses Tallinnas

Teadupoolest - kui nüüd Palametsa panna - elasid keskaegses Tallinnas üsna õnnelikud inimesed. Elasid külg külje kõrval, juhul kui nende elamises oli aknaid, siis nägi sellest aknast ka naabrite juurde, seinad ümberringi olid reeglina üsna paksud ning tänavad majade vahel kitsukesed. Nii oli see mistahes keskaegses linnas Euroopas. Lisaks sellele oli olemas rahusvaheline prügikeel. See tähendab, kellel tekkis, see viskas. Aknast, uksest, kust juhtus. Mis tähendas, et polnud eriline see, kui tänaval liikudes ligaseks said. Võib-olla just sellest ajast ongi komme, et jalgsi liigub tänaval pööbel ja muu alamklass, ülemklass ei hakka küll solgiga ülekallamisega riskima.

Otseses mõttes pole mind sitaga üle kallatud. Kaudses mõttes küll. Ma ennist püüdsin väga viisakalt seda kirja panna, ei õnnestunud. Nüüd siis vist sai :)

Igatahes on täna olnud väga kummaline päev. Hommikul varajane äratus ning siis... Mida pühapäeviti ikka teha? Just, lähen välja ja koristan aeda kolm tundi. Fun-fun-fun. Nüüd on see tehtud ja ma olen päris vähe rahul. Ma tean küll, et tuleb veel õunapabulaid ja tuleb veel koerajunne ja lisaks veel hakkavad puud varsti lehti lahti laskma... See kõik käib sügise juurde.

Täna on vananaistesuve teine päev. Päike kaob varsti-varsti naabermaja viilkatuse taha ja läheb jahedaks, aga seni on olnud võrratu ilm. Taevas täiesti sinine, ei mingit ähvardust, ei mingit igavat halli. Ainult puhas sinine. Silmanurka helgib lisaks päike, nii et sinitaevas on täis pisikesi kuldseid sädemeid.

Peavalu sai väga tugevate rohtude ning ohtra lõunauinakuga alla surutud.

Huvitav. Mida keskaegse Tallinna inimesed, kellel ei olnud oma aeda ja kellel ei olnud palju raha, pühapäeviti tegid?