Pidur
Kas teie teate, mida tuleb teha, et suve ohutult mööda saata? Mina nüüd tean. Tuleb kanda alati vajalikku ja ettenähtud varustust. Kusjuures ma räägin praegu rulluiskudega sõitmisest, eks. Käshil tuli mõte, et ta tahaks proovida Katu uiske ja nii me need siis kiirelt-kiirelt laenasimegi. Noh, Käsh kukkus kaks korda aia taga perseli ning tõi siis uisud tuppa ja ütles, et talle aitab küll, ta ikka ei taha endale neid osta (ta muidu lootis igavust nendega peletada vmt). Njah. Mis tähendas, et mingil päeval käisin ise Kõrveküla rajakese peal ja hästi vägev oli. Noh, eile läksin ka. Tegin kaks kiiret ringi ja siis tahtsin ruttu koju saada, sest natsa külmaks hakkas juba minema. Ja nagu ikka ei suutnud ma õigel ajal pidurdada või siis pidurdasin liiga vara, kuidas võtta. Noh, kukkusin täies pikkuses maha, tagumik kündis asfalti, vasak põlv on nahavaba, parem küünarnukk kriimustatud. Moraalne kahju on igatahes megasuur. Üks ülipikas dressis mees aitas mu püsti ja ütles, et ma kaitsmed ostaks ning mainis, et ta on pikas dressis põhjusega :( Nuuks. Igatahes on mu jalg väga valus ning perse (sry) suhteliselt paistes. See ei võtnud minus sõiduisu väiksemaks, oh ei. Pigem tekitas trotsi veel sealt mäest alla tulla ja veel suurema kiirusega. Oma pehmemad kehaosad aga kataksin ma edaspidi kinni. Apteegi arve oli täna mingi 160 eeku, sest emps, kellele ma oma sõidust lühiülevaate andsin, arvas, et äkki peaksin ma siis haavu puhastama, et need mädanema ei hakkaks. Mismõttes, onju. Üldse mulle tundub, et olen juunis-juulis apteekidesse vedanud märkimisväärselt suure hulga raha, nii paar tuhat krooni. Raudne tervis peab vist olema, kui nii palju manustada igast jampsi. Täna hommikul oleksin peaaegu oma plaastrikese unustanud.... Juba 3 tundi olin üleval enne, kui aru sain, et plaastrit polegi :P See selleks. Veel üks nädal ja 4 päeva ning siis saan plaastrivabaks.
*******
Tartu nädal on läinud nagu ikka. See tähendab mõõdutundetult magades ja lugedes. Eesti kirjanduse teema (Käshi algatatud): Kerttu Rakke "Küpsiseparadiis ehk Kaksteist kuud", Tiina Laanem "Väikesed vanamehed", Diana L...salu "Mängult on päriselt" ning hetkel lugemisel Sass Henno "Mina olin siin". Mis ma oskan öelda. Eelmise aasta augustis lugesin krimkasid, mis olid ülibrod. Nüüd siis tavaline Eestikas (mitte naistekas, krimka ega muu taoline kräpp, vaid just nimelt Eestikas) - miskit justkui toimub, aga samas pole see eriti kindel ning lisaks sellele ei veena tegelased ja faabula erilise tõepärasusega. Võib-olla on mu empaatiavõime nüristunud tattide raamatute lugemisel, mine tea?! Ega neil eriti viga pole, aga midagi eriliselt eredat ma nüüd küll välja tuua ei oska. Rakke dialoog oli muidugi samm edasi "Kodukesetlinna" küündimatusest.... Täna mõtlesin, et mis teema nende tegelaste nimedega seal "Vanameeste" raamatus on - Aleks ja Mark, Eva ja Ly, Olaf ja Kei, Johann, Sander ja Sten. Üks tegelane oli veel, aga selle ma olen juba unustanud, mul ikka on mäluga jopanud... Ühesõnaga ebaloomulikult lühikesed nimed ja miks kuradi pärast peab päikesenaine alati Eva olema? Ja miks kuradi pärast peab mingist kõhulahtisusest rääkima? Tsiis. Ühesõnaga see teadlaseuss minus hakkas alateadlikult mingit faking analüüsi tegema, ilma et ma oleks seda soovinud. Selle peale pole muud märkida, et kui tõin endale koju paar tuhat lehekülge filosoofiat, sotsiaalteadusi ja esteetikat ehk siis ühel hetkel peaksin hakkama oma eel-eelviimaseks eksamiks valmistuma (arvestades, et teha on veel magistrieksam ning retseptsioon...). Huvitav, kui pikalt ma lugemise alustamist edasi lükkan, enne kui nutt peale tuleb ja tegelikult ka lugema hakkan?! Tegelikult on ju põnevad raamatud, aga no kuulge, kes kurat viitsib umbes 115. korda lugeda üht-sama Freudi raamatut, kusjuures juba esimesest korrast peale on see niipõnevniipõnev tundunud? Mina küll ei viitsi, aga näed, jälle hakkan lugema. Äkki ükskord jõuab miskit kohale ka? Või lõpuks ometi saan aru, et kui teen märkmeid, siis need on isiklikud ja teistele neid ei laena, sest reeglina neid ju tagasi ei saa (mind ajab rämedalt närvi, et mul ei ole mitte ühegi raamatu kohta märkmeid ja ometi olen ma paljusid sellle kursuse teoseid kunagi lugenud ja püüdlikultpüüdlikult konspekteerinud). Selline värk siis.
******
Mai või, jälle see neetud blogger kustutas pool posti ära... Või olen ma ise nii tainas, et ei oska oma Delluga veel hakkama saada. Mis tuletab mulle meelde, et pean Dellule kiiremas korras koti ostma, sest tahan teda sel suvel igale poole kaasa vedida. Kammoon, miks ma ta eest siis maksin kogu selle raha, kui ma seda kasutada ei saa, eks....
******
Onlinedes on uudis, et Miinakad kinkisid õpsile Statoili stardipaketi. Palju õnne tolbadele, kes seda enda teada ei suutnud jätta! Minu lapsed on umbes sama arengutasemega, teevad ka väga mõttetuid kingitusi, aga ma kahjuks saan alati aru, kui neil mingi nõmedus plaanis on ning suudan kogu nende ettevõtmise pärast kiiret, ent varjatud vihasööstu naljaks keerata. Rääkimata sellest, et minu omad käivad väga tavalises (et mitte öelda getokas) koolis ja peaksid olema IQ poolest Miinakatest umbes kolmandiku võrra madalamal tasemel... Ma absull ei saa aru neist, kes räägivad, et õps ei tohi õpilaste tasandile laskuda jne. Tsiis, kui sa oled noor inimene, siis ainult see tasand sind klassis ellu jätabki, mu meelest. Loomulikult on olemas mingi respekt veel lisaks, aga see tuleb AASTATEGA. Seda juttu, et õpetaja ei tohi endale seda või teist lubada... Appi, ma olen juba mitu aastat mõelnud, et kas noored õpsid tuleb ära keelata? Kas nad tuleb kuskile kappi kinni panna ning sealt klassi ette saata alles siis, kui nad on üle 40 ja kibestunud suurest kapisistumisest? Vähemalt selline mulje mulle jääb, sest kommides räägitakse mingist sõnulseletamatust respektist ja eiteamillestveel, mis õpsiks olemisega kaasas käib. No pole sellist asja, kallid sõbrad, pole. On ainult meeleheitlik ja paaniline soov ellu jääda. Ja kui oled ellu jäänud, siis saad hakata koos lastega õppima, mõlemad teeme vigu, aga mõlemad areneme. Nemad uute väljakutsete poole ja noor õps saab loodetavasti mittekibestunud õpsiks, kes tahab õpetada millegi muu kui raha või sado-maso mängu pärast. Meie tarkpead üritasid direle nõgeseid sel aastal kinkida, aga isegi see neil ei õnnestunud, sest dire nägi nad läbi. Minu omad üritavad kindlasti järgmisel aastal veel suuremate žestidega maha saada, ma tunnen neid väga hästi :P Kahjuks või õnneks on mul aga lillede ja kingituste koha pealt suht pohh. Solvamiste koha pealt ka, ausalt öeldes. Kuidas see oligi: mina tean, kes ma olen ja mida ma väärt olen. Pägad seda ei tea ja parem ongi, las õitsevad oma viimased muretud aastad, sest edaspidi läheb ainult keerulisemaks.
******
Kas pole mitte kena viis oma esimene puhkusenädal lõpetada tööle mõeldes? On. Mind tabab mingi melanhoolia, kui ma mõtlen eelmisele nädalale. Lahe oli, vaatamata külmale, vihmale, tuulele, päikesele, nõmikutele vastasseinas jne. Elu on ikka seiklus. Peaks homme summerile lonkama, äkki läheks elu kergemaks?
*******
Tartu nädal on läinud nagu ikka. See tähendab mõõdutundetult magades ja lugedes. Eesti kirjanduse teema (Käshi algatatud): Kerttu Rakke "Küpsiseparadiis ehk Kaksteist kuud", Tiina Laanem "Väikesed vanamehed", Diana L...salu "Mängult on päriselt" ning hetkel lugemisel Sass Henno "Mina olin siin". Mis ma oskan öelda. Eelmise aasta augustis lugesin krimkasid, mis olid ülibrod. Nüüd siis tavaline Eestikas (mitte naistekas, krimka ega muu taoline kräpp, vaid just nimelt Eestikas) - miskit justkui toimub, aga samas pole see eriti kindel ning lisaks sellele ei veena tegelased ja faabula erilise tõepärasusega. Võib-olla on mu empaatiavõime nüristunud tattide raamatute lugemisel, mine tea?! Ega neil eriti viga pole, aga midagi eriliselt eredat ma nüüd küll välja tuua ei oska. Rakke dialoog oli muidugi samm edasi "Kodukesetlinna" küündimatusest.... Täna mõtlesin, et mis teema nende tegelaste nimedega seal "Vanameeste" raamatus on - Aleks ja Mark, Eva ja Ly, Olaf ja Kei, Johann, Sander ja Sten. Üks tegelane oli veel, aga selle ma olen juba unustanud, mul ikka on mäluga jopanud... Ühesõnaga ebaloomulikult lühikesed nimed ja miks kuradi pärast peab päikesenaine alati Eva olema? Ja miks kuradi pärast peab mingist kõhulahtisusest rääkima? Tsiis. Ühesõnaga see teadlaseuss minus hakkas alateadlikult mingit faking analüüsi tegema, ilma et ma oleks seda soovinud. Selle peale pole muud märkida, et kui tõin endale koju paar tuhat lehekülge filosoofiat, sotsiaalteadusi ja esteetikat ehk siis ühel hetkel peaksin hakkama oma eel-eelviimaseks eksamiks valmistuma (arvestades, et teha on veel magistrieksam ning retseptsioon...). Huvitav, kui pikalt ma lugemise alustamist edasi lükkan, enne kui nutt peale tuleb ja tegelikult ka lugema hakkan?! Tegelikult on ju põnevad raamatud, aga no kuulge, kes kurat viitsib umbes 115. korda lugeda üht-sama Freudi raamatut, kusjuures juba esimesest korrast peale on see niipõnevniipõnev tundunud? Mina küll ei viitsi, aga näed, jälle hakkan lugema. Äkki ükskord jõuab miskit kohale ka? Või lõpuks ometi saan aru, et kui teen märkmeid, siis need on isiklikud ja teistele neid ei laena, sest reeglina neid ju tagasi ei saa (mind ajab rämedalt närvi, et mul ei ole mitte ühegi raamatu kohta märkmeid ja ometi olen ma paljusid sellle kursuse teoseid kunagi lugenud ja püüdlikultpüüdlikult konspekteerinud). Selline värk siis.
******
Mai või, jälle see neetud blogger kustutas pool posti ära... Või olen ma ise nii tainas, et ei oska oma Delluga veel hakkama saada. Mis tuletab mulle meelde, et pean Dellule kiiremas korras koti ostma, sest tahan teda sel suvel igale poole kaasa vedida. Kammoon, miks ma ta eest siis maksin kogu selle raha, kui ma seda kasutada ei saa, eks....
******
Onlinedes on uudis, et Miinakad kinkisid õpsile Statoili stardipaketi. Palju õnne tolbadele, kes seda enda teada ei suutnud jätta! Minu lapsed on umbes sama arengutasemega, teevad ka väga mõttetuid kingitusi, aga ma kahjuks saan alati aru, kui neil mingi nõmedus plaanis on ning suudan kogu nende ettevõtmise pärast kiiret, ent varjatud vihasööstu naljaks keerata. Rääkimata sellest, et minu omad käivad väga tavalises (et mitte öelda getokas) koolis ja peaksid olema IQ poolest Miinakatest umbes kolmandiku võrra madalamal tasemel... Ma absull ei saa aru neist, kes räägivad, et õps ei tohi õpilaste tasandile laskuda jne. Tsiis, kui sa oled noor inimene, siis ainult see tasand sind klassis ellu jätabki, mu meelest. Loomulikult on olemas mingi respekt veel lisaks, aga see tuleb AASTATEGA. Seda juttu, et õpetaja ei tohi endale seda või teist lubada... Appi, ma olen juba mitu aastat mõelnud, et kas noored õpsid tuleb ära keelata? Kas nad tuleb kuskile kappi kinni panna ning sealt klassi ette saata alles siis, kui nad on üle 40 ja kibestunud suurest kapisistumisest? Vähemalt selline mulje mulle jääb, sest kommides räägitakse mingist sõnulseletamatust respektist ja eiteamillestveel, mis õpsiks olemisega kaasas käib. No pole sellist asja, kallid sõbrad, pole. On ainult meeleheitlik ja paaniline soov ellu jääda. Ja kui oled ellu jäänud, siis saad hakata koos lastega õppima, mõlemad teeme vigu, aga mõlemad areneme. Nemad uute väljakutsete poole ja noor õps saab loodetavasti mittekibestunud õpsiks, kes tahab õpetada millegi muu kui raha või sado-maso mängu pärast. Meie tarkpead üritasid direle nõgeseid sel aastal kinkida, aga isegi see neil ei õnnestunud, sest dire nägi nad läbi. Minu omad üritavad kindlasti järgmisel aastal veel suuremate žestidega maha saada, ma tunnen neid väga hästi :P Kahjuks või õnneks on mul aga lillede ja kingituste koha pealt suht pohh. Solvamiste koha pealt ka, ausalt öeldes. Kuidas see oligi: mina tean, kes ma olen ja mida ma väärt olen. Pägad seda ei tea ja parem ongi, las õitsevad oma viimased muretud aastad, sest edaspidi läheb ainult keerulisemaks.
******
Kas pole mitte kena viis oma esimene puhkusenädal lõpetada tööle mõeldes? On. Mind tabab mingi melanhoolia, kui ma mõtlen eelmisele nädalale. Lahe oli, vaatamata külmale, vihmale, tuulele, päikesele, nõmikutele vastasseinas jne. Elu on ikka seiklus. Peaks homme summerile lonkama, äkki läheks elu kergemaks?
Kirjutas Kriux kell 11:29 PM
