Kui Arno isaga koolimajja jõudis...

Igaüks teab, kuidas lause jätkub. Mina jätkaksin seda täna: "...oli mokalaat juba ammu alanud, aga lõppu polnud veel näha." Nagu aru saada oli täna jälle koosolekupäev. Ma pikalt ei taha sellel peatuda, aga see oli kahtlemata pikim neist, kus mina kunagi viibinud. Üks kogenud kolleeg ütles, et ka tema pole nii pikka arupidamist näinud. 2 tundi ja 40 minutit umbes. Vanasõna "Palju kära, vähe villa," on igatahes asjakohane. Jääb vaid nentida, et väga närviliselt on uus hooaeg alanud. Kuigi võib-olla on nii, nagu C. arvas, et kui inimesed vaidlevad ja arutlevad, siis nad mõtlevad kaasa, neile läheb korda. Parem oleks igatahes, sest muidu on küll ajaraiskamisega tegemist.

Tööasjus veel: sildid ruulivad, Tootsinna isa täna ei tulnud, hääl hakkas kähisema, väike ärevus tuli taas sisse (aka liblikad kõhus).

Täna käisime Krisi juures! Nunnu-nunnu on ta poju ja ma ei saa teha muud, kui end korrata ning mainida, et tema juures on lahe ning sealt äratulek jääb alati väga hilja peale :) Seltskond oli ikka sama, isegi kallis E. oli kohal. Kahjuks jõudsin täna teistest veidi rohkem kui tund hiljem, seega ma... Aga ikka oli tore! Seda, et ka meie gängis on osa inimestest üsna väsinud ja tüdinenud, keeldun ma tunnistamast. Kuigi see on, kahjuks, ilmselge. Võib-olla oleme tõesti juba vanad ning väsinud. See on küll lahe, et enne kallistasime ainult Krisi, aga nüüd on pisipoju ka kogu aeg kallistustesse haaratud. Ja Trinsul on ju ka jõulude ajal pisi-tibu olemas. Ninnu-nännu. Titekas tuleb jälle peale.

Repliigi korras olgu öeldud, et leidsin otsaeest tite juuksed ning sattusin pisut paanikasse, aga kordan veel kord: "Ei mina lapsi taha."

Kui piisavalt palju seda endale korrata, siis äkki hakkan lõpuks uskuma?!