Kui sõnad on otsas

Olen iseloomu kasvatanud. Ehk siis on olnud tunne - tegelikult juba aastaid -, et sõnad on otsa saanud. Need sõnad, mida siin keskkonnas ilmarahvale lugemiseks ette lükkida. Elu on ikka edasi läinud. On olnud minu Soome, minu Ameerika, minu Läti ja Leedugi, kõrvalt kellegi teise minu lugusid. Teatrit on olnud. Mitte just nii palju kui alma mater´i ajal, aga ilmselt rohkem kui mõned aastad tagasi. Erilisi hetki minu inimestega on olnud. Häid raamatuid on olnud, häid jookse on olnud.

Aga ma olen eelistanud elada. Elada selles ajas ja hetkes, mille olen võtnud sellest, mis on antud. Ja sellepärast ongi tunne, et sõnad on otsas. Mul ei ole lõputult seivitud dräfte, küll aga on salvestatud, töödeldud ja töötlemata pilte. Praegu tunduvad need vähetähtsad ja väheütlevad. Elu on peale tulnud. Koos pimeduse ja lumevalgusega.

Võib juhtuda, et kirjutan veel, aga võib juhtuda, et juhus viibki kirjutamisest kaugele. Mulle ei meeldi asju lõpetada - jah, mu sõbrad, te teate seda - pigem ootan, et need lõppeksid ise.

Ise ei juhtu aga midagi. Eks me siis koos oota, looda või karda. Korraga võib ka.

Ja selles sissekandeski süüdistan südamepõhjas üht ilmselgelt ilmsüütut inimest, kes... Aus oli. Mulle ausus meeldib, nii et ausad pildid viimasest poolaastast.

5 grammi

Ise tehtud, hästi tehtud.

Lapsukestega teatris. Must Kast "5 grammi sisemist rahu", laval Silver Kaljula.
Vaatasin lavastust, nautisin soojaks köetud Genialistide Klubi punast musta kasti, peas laisad mõtted narkootikumidest ja sellest, kuidas inimene keha kasutab.

Lugu on lihtne: keegi räägib, kuidas temast sai sõltlane ja kuidas kogu tema elu sisu on olnud kasutamine või kasutamisest hoidumine. Näitleja oli ise lavastaja, saan aru, et ka mõtete generaator, kuigi teksti autoriks siiski keegi teine. Mõtlesin, et sarnase teema käsitlemiseks peabki kasutama küllalt äärmuslikke näiteid. Muidu ei jõua ju kohale. Vist. Lapsukesed teavad, et narko on kahjulik, teavad, mida see teha võib, aga suurem osa neist mõtleb ikka, et minuga ei juhtu nii. Ennustasin, et järgmise kolme aasta jooksul kolmandik neist katsetab üht-teist, kuigi nemad kinnitasid, et sellist kava neil pole. Võib-olla olen liiga küüniline, aga mulle tundub, et tuleb realistlik olla, mitte elada illusioonides, millest kellelgi kasu pole.

Ühesõnaga lavastus oli hoiatus, mida oli nauditav vaadata, sest saalis istujana saad ju aru, et tegemist on mänguga. Hästi mängitud, võib-olla Balti jaamas vaadeldud sõltlased aitasidki rolli ehitada, sellesse sisse elada ja jääda. Silver võdistas end kenasti, üleminekud nõrgematelt (veel üks illusioon, milles elada) ainetelt tugevamatele tulid läbi liigutuste intensiivsuse esile. Keha liikus, elas läbi, nägu väljendusvahendina ehk polnudki nii kõnekas. Seinal olev redel sai kasutatud, laval olnud diivanil sai aeletud, kummalisi, kuid noortele omaseid tantsuliigutusi oli ka omajagu. Piisavalt ehmatav ja samas mitte šokeeriv, sest kui päris rõvedaks minna, siis on eesmärgi saavutamine küsitav.

Teater on naljakas. See on noorte puhul ikka millegi teenistusse rakendatud. Ehk siis mäng polegi justkui oluline, oluline on hoopis sõnum. Kummaline ja samas saan aru, et nii saabki lapsukestele väikeste dooside kaupa teadmisi süstida. Ja mõni saab väikeste annuste kaupa teatriarmastust. Mõni saab pisikese ehmatuse osaliseks, nähes, et teater võib koosneda ühest inimesest, loost, mida justkui polegi ja samas on. Lajatav.

Jälle mõtlesin, et Tartus võiks oma VAT olla. Tunnen sellest puudust, sest nii oleks kergem rääkida, viidata ja teatrit armastama õpetada. Äkki Must Kast teeb selle ära? Turg on olemas, ootus ka.

Tik-tak

Selline tunne on, et rattalt tahaks maha hüpata, aga kuidagi ei saa. Või ei julge. Hoog on nii suur, et kõrvades vilistab ja silmi on raske lahti hoida. Mõnikord jällegi on sõit nii aeglane, et tühikutesse tekivad pseudoprobleemid, millega ei taha tegeleda, aga mis kuidagi kaduda ei taha.

Paar nädalat tagasi sain kultuurilaksu...

Ise tegin lavastuse lõpus

"Pure mind" Uues teatris sattus ühele vihmasele neljapäevale. Ei läinud ettevamistuseta, teadsin, et ühele kodanikule on nii väga meeldinud, et ta vaatas seda 3. korda, veidi sorisin netis ka. Ootasin intensiivset keha, seda oli ka, aga lugu ei hakanud minu jaoks jooksma. Võib-olla oli põhjuseks jalas olevad vihmamärjad teksad, mis tekitasid külmavärinaid, võib-olla väsimus, mind pidevalt saatmas. Oli väga häid leide: meeldis, kuidas laest kukkus asju alla. Kõik oli näha, midagi ei varjatud, aga ikkagi oli ootamatu, värskelt ootamatu, isegi oma papisuses. Püksid-tagumikud, millest pidevalt uusi tegelasi välja potsatus, olid ka huvitavad. Vanainimene minus muidugi jooksutas samal ajal silme ees Kivirähki-Juure legetegelast Mürka Perset. Nii et natuke oli naljakas, natuke piinlik, natuke põnev, aga ühel hetkel võttena ammendas end. Mõned hetked tekitasid ebamugavust, aga mul on selline tunne, et ebamugavustunne oli lavastusse sisse programmeeritud. Et kui kaua ma talun vaikust, kui kaua ma talun muusikat, kui kaua ma talun häälitsusi. Päriselt mõtlesin, et mulle meeldib sõnateater rohkem, aga...

"go neo und romantix" Vanemuises sattus vihmasele raamatuid täis reedele. Läksin ettevalmistuseta, teadsin, et tegemist on elektroonilise tekstimuusikaliga, aga ei teadnud, mida see tähendab. Ja siis nad hakkasid rääkima. Rääkisid. Rääkisid. Rääkisid. Peas tagusid haamrikesed, mis palusid neil vaikida, aga nad ei teinud seda enne, kui neil lugu lõpetatud. Lugu oli olemas, kuigi raskesti jälgitav. Kaasteelised vist ei tuvastanud, nihelesid ja kihelesid, kõik naersime mõnel hetkel, kui saal oli vaikseks ehmatatud. Veel kord: point oli olemas ja täiesti tabatav ja presenteeritav. Näitlejad olid tugevad. Julged, ma ütleks, aga midagi jäi ikka puudu. Või oli üle. Sõnad. Vat see oli see koht, kus ma igatsesin eelmise õhtu vaikust, kehalisust, mängulisust.

Kummaline on see inimene. Kasutada on kõigil keha, aga see, mida kehadega teha otsustatakse, valmistab ikka üllatusi. Kui ei valmistaks, oleks vist kõik nähtud ja kogetud. Mulle meeldib rutiin, üllatustesse suhtun teatud ettevaatlikkusega. Ei kahetse kummagi lavastuse nägemist, aga kummaline oli ikka.

Otsa tuli üks PÖFFi film ka "Uhiuus testament". Kõik, mida ühelt healt filmilt oodata: ilusad inimesed, vimkaga lugu, kahjutunne, et lugu otsa sai... Ja lõputult võimalusi edasi mõelda. Kasulikult kasutatud aeg. Vat nii.

Tik-tak, pean end kokku pakkima.