Traditions

Traditsioonid on selleks, et oleks turvalisus. Ma küll ei tea, mida jumal tahab, et ma teeksin, aga igatahes on veebruar möödunud traditsiooniliselt. See tähendab, et on olnud töö juures kiire-kiire, kvaliteetajal sai parim sõber aasta võrra vanemaks, kodus kerivad end toanurkadesse tolmurullid, päike paistab ere-eredalt ning haigus hüüdis tulles valju häälega, mille ta minult varastas.

Loomulikult hea teater, head raamatud, virnade viisi parandamist ootavaid töid, ammendamatu varu Youtube´i faile, ahjukütmist, kuivavat nahka, peadligi hoidvaid elektrit täis juukseid, koduse söömise nulli korrani kahanemine, jooksuhooaja alguse ootus, ko-hu-tav elektriarve, kerge (ja raske) närvitsemine ja emotsioonitsemine valel ajal, vales kohas, valede inimeste juuresolekul.

Tegelikult on olnud hea. Tuleb endale kinnitada, et kõik on hea. Ja ongi.

Kunagi kirjutan lähemalt paanikast ja pornost, Melchiorist ja Vahurist, ülejäänud jääb endale ja neile, kellega irl-is suhtlen. Siis kui suudan end lahti tõmmata traditsioonilisest veebruarikuisest irl-ist irdumisest.

Sõpradele headele

"Oli juhtunud juba kolm korda, kui Melchior oli saanud raele abiks olla mõrtsuka leidmisel, ja viimasel korral läinud suvel, kui Melchior mõistatas ära, kes kägistas surnuks tolle flaami ketseri, olid nad avastanud, et neile meeldib väga teineteise seltsis aega veeta, maailma asju arutada ja õlut juua. Ja seda vist nimetataksegi sõpruseks." (Indrek Hargla "Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus" lk 33)

Muud ei kirjutagi. Külm on vee torudes külmutanud ja mõtted peas, see ei takista mul aga headele sõpradele mõtlemist. Mõtlen.