Kirjaklambritest vöö

Kunagi kuu keskpaigas Tartu Uue Teatri majas andis Vat teater külalisetenduse M. Sabolotny/ R. Aguri lavastusega "Kirjaklambritest vöö". Eelootused olid ühelt poolt madalad - olin kirjandusliku alustekstiga tuttav - ja teisalt kõrged - olen Vat teatri osas vasikavaimustuses.

Ja täpselt nii ongi: raamat, kuhu on kokku pea kõik käesolevas ajas aktuaalsed probleemid (mitmekeelne perekond, toitumishäired, enese seksuaalne leidmine, sõbrad, vägistamine, HIV, enesetapp), ajab juhtme üsnagi kokku. Ka laval esitatuna. Ja samas oli esitus omalaadne, intensiivne, pausideta, tõlgendusvõimalustega, ometi mitte nii diip, et aru ei saaks, kus, kuidas ja miks toimub.

Seega nautisin elavat muusikat kummalisel vineerist väljalõigatud pillil, kodukootud räppimist ja eelkõige näitlejate ennastunustavat mängu. Mängu maski, nuku, kostüümi, piiratud ruumi, videoekraani ja oma peamise väljendusvahendi - kehaga. On imetlusväärne, kuidas tüübid, higimull otsa ees, särk seljas märg, rassisid, andmata endale ja vaatajale armu. Seda hetke, et igav oleks, praktiliselt polnudki. Kogu aeg oli midagi vaadata, enamasti ka kuulata. Tagantjärele tarkusena võin arvata, et üheks peamiseks plussiks oli lavastuse meestekesksus, ainult üks naine ja tema kõrval neli meest. Kummaline, eriti kui arvestada, et tegemist on teismelise tüdruku looga ja samas ülimalt loogiline. Vähemalt antud etenduse kontekstis. Näitlejatele lisaks imponeeris lava- ja valguskujundus, maske ja kostüüme juba mainisin. Väheste vahenditega saavutati illusioon, kus vaatajana uskusin seda, mida näitlejad tegid. Aeg-ajalt unustasin ka selle, et alustekst ei ole usutav. Või mine tea, võib-olla on maailmas inimesi - teismelisi -, kelle õlule kogu maailmaraskus korraga langeb. Kahtlane, aga võimalik. Kusagil ja mingites tingimustes.

Vaatajana tajusin, et publik oli väga hea, kuigi ühele üle keskea paarile oli tekst ilmselgelt liig. Tjah, mõned roppused seal ju kõlasid, aga mitte midagi sellist, mida igal päeval lahtiste kõrvadega ringi liikudes ei kuule. Lavastuse sihtgrupp on noored alates 14. eluaastast ja sihtgrupp oli rahul. Mõnel küll tekkis küsimus selle kohta, miks mõned nukud puu sees rääkisid, aga see on juba maailmapildi ja selle avardamise teema.
Ja kummaline oli see, et saal ei olnud pilgeni noori täis...

Mi laik it ja paduteismelistele, kellega etenduse muljeid vahetasime, samuti.

Pilt siit, vaata ka tutvustust.

Valehäbi?

Puust ja punaseks, armsad sõbrad, kes veel pole kuulnud või kes on unustanud või soovivad unustada. Kui näete inimese, kellega suhtlete, hammaste vahel mooniseemneid, pähklijuppe, tatraterasid, kruubipudru jääke, riivitud porgandi oranži laastu või joodud teest poolt piparmündivihta, andke sellest märku. Kui viiplemine ei aita, tasub öelda. Ausalt. Ei ole kasu sellest, kui pea ära pöörata. Vähemalt sellele, kel menüü poolele ilmale vahtimiseks väljas, küll mitte.

Ma nimelt jõin täna umbes kella kolme ajal ühe tassi piparmünditeed, milles ujusid suured lehekesed. Miks? Sest mulle meeldib igasugune silo. Tulemus oli loomulikult see, et kui ma neli tundi hiljem peeglisse vaatasin, oli viht piparmünti endiselt mu esihammaste küljes ja mulje oli umbes selline, nagu oleksin kaariesele kõvasti alla jäänud.

Loomulikult olin ma vahepeal vestelnud kuue inimesega, kellest viit ma pean minu inimesteks. Kuues, jah, paraku, oli Konsumi kassapidaja, keda ma küll sageli kohtan, kuid kellele minu ostueelised (ja hambumus) klientide suure arvu tõttu pähe pole kulunud. Ilmselt ei imesta tema ka mu esihammaste üle.

Ja ma ei pea mainima, et mul on töö juures hambahari, kaks tuubi hambapastat, kotis alati maitsestatud ja maitsestamata hambaniit.

Muidugi mõista on loo moraal selles, et tegelikult tuleb ikka endal peeglisse vahtida. Või muretseda endale teesõel. Kollane ja allveelaevakujuline.