eXTReMe Tracker

23. sept 2005

Naerame

Tuled kontorisse, lülitad arvuti sisse, teed kaks suitsu ja leiad sellise pildi.
Sõnu polegi vaja...
Sõnu polegi...
Sõnu...
...

Ja enam ei olegi midagi öelda

Asi on nüüd ametlik. See tähendab, et oma esimese peatäie, mis peatäie, pigem haledad nuuksed, olen laste pärast ära nutnud. Oma kodus, keset põrandat kükitades ja nina löristades. Kui ma oleksin laps, siis ma nutaksin ka suure häälega keset koolimaja. Jah, seda ma teeksin. Aga ma ei ole laps.

Ma ei oskagi midagi öelda. Ei oska. Ei jaksa. Ei jõua. Ei ole vastuseks "Ma ei tea". Ei ole. Väsimus võtab oma osa. Number seitse bussis pidevalt tuleb tukk peale. Täna jäin neljas tukkuma siis, kui see kümme minutit Põllu tänava otsas seisis. Hea, et norinal magama ei jäänud, sest siis oleksin avastanud end ei tea kust ja tõenäoliselt oleks täiesti ära jobutanud.

Jah, õppekäik oli enam-vähem. Jah, klassikaaslane on enam-vähem terve. Jah, inka tunnis käituti hästi. Ei, kekasse ei mindud. Ja estat jälle ei toimunud. Seega on selle nädala skoor üks tund, mille eest vast 2/3 klassist võib kontrolltööde eest kolmekesed ära panna. Ei saa aru.

Äkki ikkagi vale elukutse??? Äkki vale kool??? Äkki vale aeg??? Äkki alguse asi??? Aga kui see kõik jääbki nii?????? Ma ju ei taha ebaõnnestuda. Keegi ei taha. Vähemalt ei peaks tahtma. Hakkan aru saama, miks Kessu ennast esimesel kooliaastal igal reedel rihmaks jõi. Mina ei suuda ennast lõdvaks lasta. Ei saa. Seeega ei lähe aur kuskilt välja. Mõtelda ei ole mõnus. Aega on vähe. Inimesed varsti must tüdivad. Kuigi on paar inimest, kellele ei taha pettumust valmistada. Ei taha. Iseendale eelkõige. Eesmärk on olemas, seda, kuidas sinna jõuda, ma veel ei tea. Otsin. Üksi, sest abi küsida ei oska.

Üks sigaret, üks kohvi, üks kontor, üks Tartu-Tallinn buss, üks tita, üks öö õke juures, üks riigieelarve, üks või mitu drinki Sa-ga.

Tuleb kena nädalalõpp.

16. sept 2005

Täna oli hea päev




Seda tahtsingi öelda. Lihtsalt tore päev, millele panid punkti nunnud üheksandikud, kes on niiiiiiiiii vahvaid kirjandeid kirjutanud. Mingi pool tundi või 40 minutit kirjutasid ja juttu tuleb nagu sulakulda. Apppppi, ma hakkan ninnu-nännutama. Juba teengi seda. Samas tean, et juba järgmises tunnis vahivad nad mulle tühjade pilkudega otsa - kui nad üleüldse vaevuvad mu poole vaatama - ja ma vihastan ennast kärsaga loomaks.

Jah. Oma klass oli ka täna illikukude pesakond. Seega kokkuvõtteks: täna oli hea päev. Mis siis, et lõpetasin taas tunnid pea pool tundi enne õiget aega ning lasin lapsukestel koju ja trennidesse joosta, et klassijuhatamise töökava on tegemata, matkaüritus välja mõtlemata, klassipäevik kinnitamata. Miski ei võta hetkel illusiooni, et täna oli hea päev ja selliseid võib tulla veelgi. Kas just homme, aga ühel heal päeval kindlasti.

Lapsed on toredad!

15. sept 2005

Lühidalt

Öäk!

Ja olekski kõik öeldud. Ei jaksa enam sellest rääkida ja kirjutada. Lihtsalt ma ei saa aru, kust sellised lapsed tulevad, nagu on minu omad. Ja kust krt võtavad nad endale õiguse käituda nii, nagu oleks kogu maailm vaid nende päralt. Fakk. Maailm ei ole nende päralt, isegi mitte üks väike nurk sellest pole nende oma. Ainus, mida nad võivad enda omaks pidada on see, mis nende väikestes tühjust täis peades sünnib, aga kuna seal midagi konstruktiivset ei sünni, siis järelikult on nende osak maailmast null. Zip, zero, nothing.

Põhimõtteliselt arvasin ma, et koolis on pisut scary või spooky. Koolis on kohutav. Ja mitte sellepärast, et kõik lapsed on lollid või ülbed või ei taha õppida. Oh ei. Hoopis sellepärast, et väike osa lastest on täielikult tropis also known as põrgulised. Ja nende puhul muidugi eesmärgistatud tegevusest juttu ei saa olla. Nad lihtsalt on. Ja oleks nad siis lihtsalt. Ei, nad kisendavad, lõhuvad, peksavad üksteist. Fakk. Miks kuradi pärast peaks keegi tahtma endale üldse lapsi, kui neist võivad saada kahe sekundiga monstrumid??? Ja siis räägime hoolimisest. Appppi. Mind on üks ja neid on palju. Ja see tähendab, et mina ei jaksa neist kõigist hoolida. Tõesti ei lähe korda, et mõnel on kakskümmend neli hashi sitt päev ja püksis ka midagi. Egotripp.

Põhimõtteliselt magan parem. See tähendab, eitan, et on olemas selline mõiste nagu minu klass. Äkki kaovad ära??? Ei usu. Igatahes olen seisus, et tõstan käed ja annan alla. Lihtsalt. Ei jaksa enam. Aine võib olla ebahuvitav, aga inimene ei saa olla pervert. Nojah, saab ja ongi. Inimõigused hakkavad varsti ruulima ehk siis kaeban nende vanemad kohtusse, et nende lapsed kahjustavad mu tervist. Fakk. Või siis kaebavad lapsed minu kohtusse, sest nende tervis saab kahjustatud. Üksteise poolt muidugi mõista. Ja kui üks kuradi kloun veel korra kukkuda üritab või karjub, et õpetaja lööb, siis hakkabki heledaid lakse kostuma. Lihtsalt.

Ei tõsta käsi ja ei anna alla. Hakkan hoopis käsi väänama. Kõigi võimalike vahenditega. Nii lihtne see ongi. Ja psühholoog lahendagu nende probleeme ja mingid muidu mehed vahtigu pealt ja kui keegi seletama tuleb, siis ütlen lühidalt ja konkreetselt: "Mind ei huvita".

Ja see ongi tänaseks kõik. Tää-naa-seks kõik!