Viimane juunikuu päev

Ahaa. Olen Tartus. Üle nädala. Tundub aga, nagu oleks siit juba väga kaua ära olnud. Ausalt. Maja on kopitust täis, kass on täiesti stressis. Muidu on... suvi.

Nädalakene vanemate juures. Mõnus, maasikad, jäätis, röstsaiad maasika toormoosiga, mmm. Tegelikult olid empsilt närvid suht läbi umbka kolmandal päeval ning ilmselt oleks eile täitsa tülli keeranud, kui ma poleks öelnud, et lähen ära. Nagu võluväel muutus kohe normaalseks. Hommikul küsis, kas ma pärast isa sünnipäeva maale ka tulen. Ehk siis empsik ruulib.

Rebekats oli kaks päeva meite juures. Väga... kisarikas aeg. Üks pisike pamp, kes joriseb ja nutab, ajab igast august tatti välja. Armas ühesõnaga. Olen tittedest endiselt vaimustuses.

Raamatuid lugesin. Enim küsimusi tekitas Kulle Raigi "Vikerkaare värvid". See on siis ühe kaastöölise kirjutatud raamat Lennart Merist, tema tegemistest, sh kirjandus ja film, Eesti ajaloo taustal. Lähiajaloo raamatud on endiselt naljakad. Selline paatoslik ja samas naiivne. Võib-olla see on minu kallutatud vaapunkt, mis lähiajaloo kujutamisse skeptiliselt suhtuma paneb, aga jah. Iseenesest tekivad mõtted, et ei saa ju nii naiivne, lapselik ja samas armsalt süüdimatu olla. Või on see lihtsalt skeptitsism Lennarti isiku kujutamise osas. Ma ei tea. Hea on lugeda, väga lihtsalt ja selgelt on kõik kirja pandud, mingit intriigi ei ole, keerulised mõttemängud on jäetud muude žanride kanda. Tahtmatu paralleel Andreas Oplatka raamatuga, tegelikult lausa karjuv. Mõlemad olid sellised helged, aga uskmatu Toomas minus ei usu ikkagi. Miski tõrgub uskumast, et vat selline mees oli olemas ja elaski sellist elu ja mõtleski selliseid mõtteid ja tegigi selliseid tegusid. Kuigi ma tean, et ta oligi selline. Lennartlik, elegantselt pillamas lennartisme, sammumas kaabu peas ja valge tolmumantel seljas läbi Tallinna, Venemaa avaruste, Euroopa pisisuse, Ameerika pealiskaudsuse. Teema lõpetuseks märgin vaid seda, et ühe ajastu inimeste elulood on nii pagana sarnased (Krossi pean silmas muidugi mõista).

Jerome K. Jerome "Kolm meest paadis" algus oli paljutõotav, siis läks rämeigavaks ning ühel hetkel - see hetk oli muide Tõrva bussiga jaanilaupäeval maale sõites - avastasin ennast laginal naermas absurdsuste üle, mida tüübid välja mõtlesid. Inglise huumor on... tjah. Tore. Kuigi hetkel olen emotsioonivaba, midagi põrutavat küll ei ole, aga ilmselt võtan riiulist veel mõne tema raamatu kunagi.

Eduard Vilde "Kui Anja mehed Tallinnas käisid" ühesõnaga. Tegelikult ei ole ma sellega veel ühele poole saanud ja kahtlustan, et ei saagi, sest ma lugesin lõpu kahjuks keset raamatut ära, läks kuidagi kahtlaseks. Algus taas tore, aga mida edasi, seda enam mind Vilde stiil häirib ja seda enam saan aru, et ma lastel ei soovita Vildet lugeda. Ikka liiga vanaaegne on keel ja mõte. Ei jaksa tänapäeva lapsed seda küll jälgida. Kuigi iseenesest - kui ette lõppu ära ei loe - on tegemist ju toreda raamatuga. Ajaloohuvilistele soovitan iga kell, kuigi ega sealt mingit lõplikku tõde selgu. Selline krossilik teos. Ühesõnaga olen jõudnud kohta, kus taas minu vana arm, ajalugu, sunnib mind õhkama. Ja igatsus ajaloolasest Kessukese järele läheb veel suuremaks :)

Looming 2006/6 hmm. Pole ammu nii igavat numbrit lugenud, nagu oleks sealgi hapukurgi hooaeg alanud... Kuigi see number on planeeritud ja ilmselt kokkugi pandud umbes veebruaris-märtsis. Leidsin sealt põneva katkendikese Enn Vetemaa romaanist "Vanameeste kummalised rõõmud", mõned värsked värsid Asko Künnapilt ja Maria Mazziotti Gillanilt ja nagu alati intrigeeriva novellilaadse ma-ei-tea-mis-žanrist-jälle jutu Ervin Õunapuult. "Meie igapäevane jää" tekitab nagu ikka Õunapuu natuke heameelt ja natuke viha. Surematus vene multikaski öeldi, et taas kõige põnevama koha pealt... Õunapuu on samasugune, ükskõik mida ta kirjutab, ta oskab katkestada ja alustada, muide, ka kõige põnevama koha pealt. Tahaks alati natuke eellugu teada ja siis tahaks veel järelsõna ka. Aga Õunapuu ei anna. Sa pead ta võtma nagu ta on. Tegelikult võid jätta ka. Õunapuul on suht pohhui. Tema lihtsalt kirjutab. Meenutab mulle T. Vinti ja P. Sauterit, kuigi nende kõigi stiil on nii erinev, et ausalt öeldes tõrkusid mu käed esialgu neid kolme üldse ühele reale mahutamast. Sundisin ennast, sest nii see on. Võtame aga sõnad ja ärme kirjutame neid liivale, vaid hoopis vette.

Aitab hetkel kirjandusest. Jätan mõtted lahtiseks. Seda pean küll mainima, et kui täna koju jõudsin, siis keha oli mõned asjad siin unustanud, nt purustasin ma peaga kotist asju võttes kraadiklaasi, mis ma usun, et hea mitu-mitu aastat mu toas temperatuuri on valvanud. See kokkupõrge - kraadiklaas ja Kriuxu pea - tõi kaasa terve hulga hüplevaid elavhõbedapalle voodis, põrandal ja minu peas. Usun, et kotist leiab veel hea mitu nädalat klaasikilde. Elu on selline :)

VV ehk vahetevahel

Mõnikord tekib selline kole-kole ja kirjeldamatu kihk mitte kirjutada. Mõeldud-tehtud, ei kirjutagi. Ja äkki saad aru, et igasugused asjad lähevad meelest ära, fotod on juba kustutatud ning istudki tühja ekraani ees. Lahe.

Ehk siis:
Tupsu elab nüüd Saaremaal ja kannab nime Donna.
Üheksandikud (mitte küll kõik) lõpetasid kooli ja tõid megalt lillekesi (miks???)
Metallica koos Kessuga oli mega (väike minestushoog Tannu ajal välja arvatud)
Väljasõit Järvamaale kujunes sõna otseses mõttes sõiduks (loe: loksun bussis, õues on 30 kraadi)
Pikendatud koosolek Valmas oli... (natuke tore ja natuke masendav)
Zara-kallike lõpetas kooli (lilled, kohustuslik kohvik, üliärevil pube)
Sügisest siis juba järgmine palgaaste ja kvalifikatsiooni tõstmine (enne peab muidugi jällegi mingi jamaga tegelema)
Katul on uus töökoht (www.postimees.ee)
Eilne Linnusetuuri avalöök Toomkiriku juures oli pretty good (teismelisi õnneks pisut vähem, kui ennustasin)
Maale minek (mamaal on angiin, iss kimab Nivashnikuga)

Võiks lõputult jätkata, aga ilmselt on nädalane päikesepaiste mu lõlikult nüristanud. Parem hakkan pakkima ja sõit-sõit võib alata.

Rahe

Täna siis selle kevade või suve esimene suur rahe. Turvaliselt toas selle ajal. Õnneks.

Tegelikult tahtsin kirja panna, et eksam oli esmaspäeval ja kõik sooritasid selle edukalt. Detailidesse ei lasku, sest see oleks liiga jõhker. Arvaku lapsed, mida tahavad. Oleks ma enne teadnud, et asjad nii käivad. Tegelikult kah. Raske oli. Keeruline. Mitte kõige nõrgematele, vaid just nendele tublidele. Igatahes on skooriks 6 x "5", sama palju "4" ja ülejäänud "3". Vat nii.

Nüüd Miss Englishi juurde sünnipäevale. Happy Birthday!

Helge

Kerge on olla. Selline õhuline värk, ühesõnaga. Roosa ja natuke sinine. M&M´sid on head. Kohvi oli hea. Isegi ärakõrbenud pitsa oli okei.

Kohe näha, et...

Leonardod ja Jaan

Kolm lugu.
********
Reedel käisime tsikkidega (A., L. ja J.) Maailmas oma hooaega lõpetamas. Sõime ohtralt, jõime mahla ning J. tellis kokteili nimega Leonardo di Caprio. Naljakas. Alkoholivaba, loomulikult! Lõpetasime raudse leedi ja õde Thereza märkidega. Maailm on ilus ja hea.
********
Kolmapäeval, kui noormees puu otsast alla oli kukkunud, lohutasin end Otepää Konsumis Dan Browni "Da Vinci koodi" ostmisega. Ühesõnaga ma ootasin ei tea mida ja sain tavalise krimka, mis tavalisest, tõsi küll pisut paksem ning olgem ausad mittepuänteeritud lõpuga. Võib-oll kunagi kirjutan sellest pikemalt, aga praegu mainin vaid, et esimsed nelisada lehte on täitsa ok, võib põnevusega lugeda, aga siis kind a ammendas end minu jaoks. Fenomei hetkel ei mõista. Leonardo on vahva jne. Vabamüürlus jne on põnev (Jüri Lina ka :P), aga see on ka kõik.
********
Reedel käisin Efqga teatris. Vaatasime Linnateatri suvelavastuse esikat Jaan Tätte "Kaev", lavastanud Indrek Sammul, kunstnik Iir Hermeliin, osades Andres Raag, Allan Noormets, Ursula Ratasepp. Mis ma oskan öelda. Esiteks. Mulle ei meeldi esikad. Teiseks. Mulle vist ei meeldi kommerts. Kolmandaks. Mulle ei meeldi selline suveteater, kus ma ei saa aru, miks etendust õues mängitakse. Olen kriitiline, ma tean, täielikult rikutud. Ma olin ikka veel "Palju õnne argipäevaks" ulmas kinni ja lootused taas mega-giga kõrgel. Ja mis ma siis sain? Külm oli. Istekoht oli täiesti nõme. Läti turistid pildistasid kell pool kaksteist troppe, kes Igaunijas teatrit vaatasid. Nagu ma juba fämilile ütlesin: mulle meeldib väga, kui kaks meest laval filosofeerivad (loe: naistest räägivad), aga miks ma sel ajal külmetama pean???? Ei näinud ma kujundit kujunduses - oli seal neid küll, aga kaasa ei mänginud. Õhupall oli eriti nõme, st tõusev päike. Toores? Loodetavasti. Etendus on igatahes välja müüdud suveks. Kammerlik, becketlik, strindberglik, ibsenlik. Kõik korraga, muide. Ja siis veel Tättelik ka. Taustal heljusid kuklas Tätte laulud. Ei taha sellest käkist hetkel pikemalt kirjutada. P.S. Mulle meeldis point, meeldisid näitlejad, aga... Suvelavastus? Ähäh, ma olen Rooma paavst.

Jääb

Pildid jäävad. Seda tahtsingi öelda. Vaatasin just sadu fotojäädvustusi ja loomulikult jäi see roosade tsikkide pilt silma. Mäletan isegi selle tegemise tunnet. Eva-Riinu torkivaid juukseid, pehmeid, ainult-roosasid riideid ning kergust, mis hetkest õhkus.

P.S. Järjekordne legendaarne tekike. Seekord sinine ja kollaste pardikestega. Mis värk neil titadel nende tekikestega on? Anyone?! Turvalisus - ise küsin, ise vastan.

Turvatunne on hea.

Õnn

Laupäevaseks õnneks on vaja vähe. Hommikune puder maasika toormoosiga, mille on kõige kallim valmis teinud, soojad röstsaiad Saarema juustuga, värsked maasikad ning aurav kohv.

See on õnn. Kodu, kus saad oodata kellegi saabumist, lugedes virnade viisi värskeid ajalehti, aeg-ajalt näpates kommikarbist uue pralinee ning kuulata vaikust ja õuest kostuvat vihmakrabinat.

Õnn on endiselt väikestes asjades.

Iga vesi jõuab ükskord jõkke

... ta selleks ületab kõik tõkked,
kuid varsti ojja tahab tagasi,
ta oma koju tahab tagasi.
...

Üle kivide ja mätaste vesi vaikselt voolab,
ta väga rahulik, on külm,
ta väga rahulik, on külm.

Iga vesi jõuab ükskord jõkke,
ta selleks ületab kõik tõkked,
kuid varsti ojja tahab tagasi,
ta oma koju tahab tagasi.



********
Peavalu kadus täna õhtul 22.15 ja 22.30 vahel. Valu alates eile pärastlõunast. Talumatu. Vahtu tekitav ja külm. Tabletid aitasid. Süda on pisut paha veel.
********
Nutsin täna. Eile pisarad ei tulnud. Täna tulid. Ebasobival hetkel. Õnneks mitte kõige ebasobivamal. Ebamugaval küll. Oleks võinud koduni kannatada. Mitte panna närvilist naisterahast. Carmelita sai atake ilmselt.
********

Kõik mis lahtine, see kaob.
Kui mu kardin liigub,
tunnen, kuidas rännumees liigub teel
...
Ta pettunud ei ole ilmades.
...
Ta otsutab, et täna on see päev.
...
Ei keegi teada saa, kuidas kõnnin tubades.
Ma enda jaoks aega võttes, lubades.
Ma kardan, et mu ankrutrossid katkevad.



*******
Juuksed taas lühikesed. Puhkus. Alates laupäevast võib-olla ka blondid. Näis.

*******

Et keegi on, kes seda saladust teab veel.
... on hetki, mis meelest minna kuidagi ei taha...
...kui mõtlemine sind on jätnud maha,
kui kuhugile lähete, siis
öelge.


P.S. Tsitaadid Vilsandi Jaanilt