?

Kui mu mälu mind ei peta, siis "Tões ja õiguses" oli stseenike, kus ühe pere koer käis teise pere hoovil omi asju ajamas ning sellest tuli üks järjekordsetest pahandustest. Nüüd on nii, et keegi naabritest on meitega riidu kiskumas. Nimelt ilmus mõni päev tagasi ukse taha matile väike julk. Noh, oli teine selline, et arvasin tegemist olevat kõhuhädades vaevleva suuremat sorti varese (haa!) tootega. Polnud lugu - väike koristus ja elasin edasi. Järgmisel päeval koju tulles leidsin ukse tagant jälle hunniku, sel korral pisut vedela konsistentsiga. Pani vaikselt mõtlema. Täna koju tulles ei pannud ma enam tähelegi, et taas ukse taga sulaselge sitt (pardon my french) oli. Õnneks juhtiks B. mu tähelepanu sellele ning vaatas etteheitvalt meie väiksele lõukoerale otsa. Ilmselgelt valesüüdistus, sest koerake oli segaduses ning loogelist mõtlemist kasutades alatu laim: koerake oli päeval toas, mitte ukse taga. Niisiis. Kesse tegi?

Loomulikult on mul elatud elu jooksul nii mõnigi kogemus väljaheidete ning inimestega, seega tekkis mu pähe kuri kahtlus, et tegemist on mõne naabri loomaga, kes meie maja eriti ei salli. Või siis meie loomaaia liikme mõne sõbraga, kes päeva ajal läbi ukse juttu käib ajamas ning siis väikse kingituse ka maha jätab, sest jutuajamine on nii põnev, et ei viitsi trepi kahest astmest alla astuda ning oma ihuhädasid seal ajada. Või siis kõige uskumatum, kuid inimeste veidrusi tundes ka loogilisem mõte: tegemist on meie loomaaia asukate väljaheidetega, mida nad hommikusel tiirul naabrite ülihoolitsetud aeda(de)sse maha on jätnud ning mille lahked naabrid vihahoos ja järjekindlalt tahavad omanikele tagastada. Võimalusi on ilmselt veel, valik on, ütleme, mitmekesine.

Kes iganes sa oled, ole kena ja ära näe rohkem vaeva!

Jah, naabrite koduloomad käivad kindlasti Internetis ja loevad mu blogi.

Mull

Mõnikord juhtub nii, et on tunne, nagu oleks taevas alla kukkunud. Vaatamata asjaolule, et terve mõistus räägib sellest, kuidas ei Etioopia ega Somaalia näljahädalisi mõjuta kuigivõrd minu väikese maailma pseudoprobleemid. 

Ja siis mõtled ja mõtled, kuni tunned, et pea tahab lõhki minna. Mõtted ei mahu sellesse enam ära. Või õigupoolest on üks (kinnis)idee, mis on ajanud oma  - üldse mitte kenad ja uut elu alustavad - idud igasse sagarasse ja poori, nii et surve on selline, millele vastu panna ei oska. Positiivne programm on see endast välja karjuda-ropendada, joosta, proosalisem ja see, mida reaalsus pakub, on süüa-süüa-süüa, juua-juua-juua. Mõnikord õige harva aitavad pisarad, aga need, sunnikud, ei tule alati õigel hetkel või õiges kohas. 

Tänase päeva märksõna on "jalaga munadesse". Ma usun, et see on kõige räigem väljend, mida ma seoses 12-aastaste lastega kunagi olen kasutanud, aga just selline tunne on. Tahaks panna jalaga munadesse, kusjuures objektiks pole mitte munandiomanikud, vaid vastassoost persoonid. Räige käitumine nõuab räigeid väljendeid. 

Olen, jah, evil bitch. Eriti selle tõttu, et 12-aastased suutsid mu panna tegema tegusid, mida mu väärtushinnangud heaks ei kiida, alustades üksinda joomisest ja lõpetades jumal-teab-millega (õhtu on veel noor). 

Ja nagu ikka pingelises olukorras: peast langeb peotäite kaupa juukseid. Kammimata ja puudutamata, pruugib vaid end keerata, kui jälle on ümbrus kaetud poolemeetriste karvadega. Mis seal ikka? Tahaks teismelise kombel karjuda ja uksi paugutada, trampida kolmeaastase kombel jalaga vastu maad ja saada oma tahtmine. 

Taevariik ja iseasi.

Pilt: http://pandaautis.deviantart.com/art/panda-in-hurt-105996699

Kevad südames: linnud

Igal inimesel, kes Eestis elab, on varestega mingi suhe, olgu see siis neutraalne "on kah", "ei koti", "tibu, tule siia" või midagi neljandat. Mõned kevaded tagasi lendas hommikul tööle minnes otse töökoha ees mulle vares pähe (kergelt kiiskav klamber - sellest saati kannan ainult patsikummi, kus metalli ei läigi) ning alguse sai kerge foobia, mida toetas vanameistri linnurünnak. Täna hommikul keset kevadist Tartut kõndis mulle botaanikaaia läheduses vastu üks kiilakas mees. Noh, mõned karvad tal ju peas olid, püüdlikult kammitud, kuid kelm kevadtuul sasis neid siia-sinna. Ja siis ma nägin, kuidas botaanikaaiast startis vares... Ma nägin ette, kuidas vares kerge juuksekompleksiga onku pähe lendab ning seda raevukalt nokkima hakkab. Reaalsus oli peaaegu minu hirmsamast hirmsam flash - vares lendaski onkule pähe, tegi seal kerged kraaped ja kraaksus südantlõhestavalt, enne kui uuesti tuule tiibasse sai ning Supilinna poole lendas. Mina samal ajal katsin vaistlikult käpikuis kätega oma villase loduga kaetud pea ning soovisin, et varesel jätkuks tähelepanu vaid juustetule peale ning ta jumala pärast minu mütsi endale ei ihkaks.

Võib-olla oleks ma selle unustanud, kuid jah... Kui ma paar tundi hiljem üht jutuajamist pidades pilgu aknast välja lasin ning oma poolpimedate silmadega varese kohalolu registreerisin, käis minust läbi vastik jõnks. See vares keksis keset väljakut ning raputas noka otsas mingit pisilast. Poolpime silm ei registreerinud, kes oli tema järjekordne ohver, kuigi kahtlustan, et tegu võis olla siilipoisi või mõne suuremat sorti närilisega, kes linnamelusse ära eksinud. Tüüp - vares - raputas meeleheitlikult end kaitsta üritavat looma, asetas ta seejärel maha ning ründas nokaga: ikka nätaki-nätaki, kuni väike tüüp oli surnud ning suleline lõunaeine kallale asus. Ja mina olin õnnelik, et olen toas, paksu klassi taga, ning mõnevõrra suurem kui kevadine vares.

Ahjaa. Lugesin pärast rõlgeid kohtumisi lindudega "Krabatit". Nii kenad tibud olid seal, ei nokkinud ega midagi.

Kaarnakari (aka gäng) teritas täna oma nokki, aga keegi polnud õnnetu, pigem valitses joviaalne meeleolu, sai söödud (paraku ka joodud) liiga palju.

Jah, Tartus on kevad.

Pilt on ühest suvisest Saaremaa varesest, kes meiega välikohvikus pitsat sõi. Olid ajad.