Linnas on palju inimesi. Kui ilmad on ilusad, on inimesed ka ilusad. Nii et pole sugugi häirinud, et pidevalt joogiseid persoone vastu astub, konsumis pikk (õlle)järjekord on ning kesklinnas tänav kinni on pandud. Tore ju.

Eile pärast kooli avasin grillihooaja, vaatamata suurele ja jubedale kõhuvalule. Ei olnud just tark mõte süüa grillribi, grillvorsti ja kana koos ohtra rohelise ning veel suurema koguse kartulikrõpsuga, juues kõrvale pudeli rieslingut. Koju läksin vara ja kohutavas asendis - kõht kõver ja silme ees oli täiesti must. A. kartis, et ma viskan sussid püsti, muretsemine oli väga armas. Kodus lebasin kõveras pool tundi, tõin endale igaks juhuks (sinise!) pesukausi, et kui peaks kiiresti reageerima hakkama. Öösel kahe ajal kõõksusin, aga peale maomahlade ei tulnud midagi välja. Seedin kas või raudnaelu, aga kõht valutas ikka. Hommik oli ilus, päike paistis, kõht ei valutanud ning jogurt püsis kenasti sees.

Imelik. Reedene rõõm jäi üürikeseks ning laupäev võttis rõõmu eilse kõhuvalu tõttu. Kuigi õues on ilus ja toas on ettekannete esitamine. Ma olen ülejärgmine.

Nokk, saba, kräpp

Iga jumala kord, kui ma pean tegema koolitööd, söön ma meeletutes kogustes... Ükskõik mida. Täna oli järg kaerahelbeküpsiste käes - eile tegin, sõin paar tükki, täna hävitasin tõenäoliselt vähemalt 300 g neid, otsa apelsin, õun ja kaks tassitäit kohvi, alla väike pelmeen sinihallitusjuustu ja paprikaga.

Eelneva tulemusel on mul 1.50 väga paha ülesöömisest, mingit mõttetööd ei toimu, aga magama ei saa jääda, sest kõht on liiga täis. Ja samas ei ole ma ammu mõttetööd söömata teinud.

Nokk ja saba. Kinni ja lahti.

A referaat on... Nii ja naa. Enam-vähem valmis, kuigi allikad on paika panemata ning viidetega tuleb vaeva näha. Hommikul näen või siis kunagi homme. Igatahes enne õhtut, sest mul on hetkel ikka vääääääga siiber sellistest töödest. (Loe: töödest, millel pole muud kasutegurit peale ristikese, mille saab seinale tõmmata ja mille tulemusel ÕISi loodetavasti maikuu jooksul arvestus ilmub ning mõned EAP-d laekuvad.) Sest teha ju tuleb, seega tuleb süüa.

Mnjah. Iseendale lubatust ei maksa rääkida. Plaan on igatahes esimesel vabal võimalusel mitte päikest võtta ja õues kraapida, vaid hoopis toad ära koristada, liivahunnikud hakkavad silmanägemist ära võtma.

Mulle meeldib argipäev. Eriti 1.56 öösel.

Mingi lapsepõlve ulm ja loetud raamatud räägivad sellest, et korstnapühkija on üks äärmiselt romantiline mees. See tähendab, et kõik korstnapühkijad on natuke unistajad ja üldse mitte täiskasvanute moodi, sest missugune endast lugupidav täiskasvanud kõnniks mustade käte ja musta näoga ringi ning turniks peale selle veel katuseid pidi.

Korstnapühkijas ei ole midagi romantilist. Ausalt. Tahm lõhnab ebameeldivalt, korstnapühkija teeb valgesse lakke sõrmejäljed, kõnnib saabastega läbi magamistoa, tassib sinna naabritelt laenatud redeli, topib oma võidunud kaabut kõikjale, üritab olla rahvamees, kisub käega tahma põrandale, kolgib hooga lõõrid kinni ning küsib seejärel mitte just väikest raha.

Minult küsis enne ämbrit ka veel, et tahma sisse panna. Ma ei tea, mis see on, aga inimesed kipuvad arvama, et kui elad linnaäärses majas, siis sul on kodus ämbreid, sa tead, mis on lõõr, oled enne ka korstnapühkijat lähemalt kui 20 meetri näinud. Mul pole toas ühtki ämbrit, kuuris üks plekist pang on, lõõride lahtilöömisest olen kuulnud ainult seoses nohust ja köhast tervenemisega ning korstnapühkijat olen näinud ainult jalgrattal mööda kihutamas.

Igatahes sain ma tunnikese tahma koristada, haisen endiselt, nagu oleks korstnapühkija meile sisse kolinud ning elamist väärt elu jäi küll täna elamata.

Traatharja küljest õnnetoovat traati ma ise lahti ei saanud. Pühkija rebis, aga toas läks see mul pooleks.

Rääkimata sellest, et ma ei tea, kuidas pääseb pööningule ja mil moel tulevad riidepuud seina küljest lahti.

Küll maailmas on ikka palju asju, mida tuleb teada ja osata!

3 x juhtus

Eile hommikul nägin Kesklinna kooli ees maas umbes 8 cm pikkust naela. Lebas teine seal üksi, roosteplekid peal. Mu esimene reaktsioon oli korjata nael üles. Otsisin kohta, kuhu klikkida "claim the nail". Seda leidmata sain aru, et tänaval ikka Farmville´i ei saa eriti kenasti mängida ning see naelapoiss poleks mu viljapuuaeda märkimisväärselt ehitanud.

Toomele jõudes kukkus mu nina ette pekitükk. Selline hea jurakas ja sirgelt jalge ette maha. Kamar oli ka küljes. Hämming oli, aga ei kestnud kaua, sest omanik järgnes talle kiirelt ja loperdades. Ei olnud turult kiirustav pesnionär ega priiskav uusrikas, oli hoopis vares. Rabas kraami noka vahele ja minekut. Kui mu asemel oleks mõni kiirem tüüp olnud, oleks ilmselt läinud kakluseks. Kaldun arvama, et pekiomanik oleks saanud selle endiseks omanikuks.

Kergliiklus teel oli eile väiksemat sorti lokaalne laulupeo rongkäik või vähemalt küla päev. ERMi parklad olid autosid paksult täis. Igast autost tuli välja reeglina rulluisutaja, mõnest ka keppija või jooksja. Viimased olid selges vähemuses ja tegelikult on ka mõistetav, miks nad ei taha hullumeelselt kihutavate või keppidega lahmijate vahel sprotti mängida.

Ei, kevad on äge!

Mis siis kui?

Tuli välja, et Iffil oli armuke.
Elasime üle.

Tuli välja, et Jaan teeb kommertsi.
Elasime üle.

Kas see tähendab, et elame Andruse ka üle?

Kuigi ma tunnen endiselt, et tahaks füüsilise märkuse teha igaühele, kes ta kohta sõna võtavad.

Ja samas... Ajalugu on näidanud, et elame üle. Tuleb üle elada.

Arvan, et Kuuse Lemps läheb siis pensionile.

Ja ma ei vaata enam suusatamist.

Edit:
tahtsin siia veel lisada Estonia huku, Tõnis Mägi "Koidu" kasutamise valimisreklaamina, Mikk Mikiveri, Lennart Meri, Jaan Krossi, Toomas Uba ja Urmas Oti lahkumise (nemad olid ju ometi igavesed), Kalevi kräpiks muutumise, laulupeo ühiskoori räppimise. Globaalsetes mõõtmetes loomulikult 9/11, tsunami(d), maavärinad.

Üle elame. Elame meie, elab Andrus.

Lapsepõlv on nüüd lõplikult läbi.