eXTReMe Tracker

31. dets 2004

I did it my way

Seda tahtsingi öelda. Kokkuvõtteks eelmise aasta kohta.

NB! Soovitused sellest täna lõppevast aastast:

J. Kross "Kallid kaasteelised" - elulooliste raamatute seas üks parematest, konkureerib Lennarti mälestustega :)
R. Barthes "Autori surm" - ikka ja alati hea

M. Moore "Fahrenheit 911" - no comments
A. Kaurismäki "Mees ilma minevikuta" - aitäh ETV!

REM - lihtsalt
U2 - vt eelmist
McKampsun - oioioi
McMilvi - vt eelmist

TÜ - :))))))))))))

Helena Merzin - muidu sakkiva "Salemi nõidade" päiksekiir (päh, mis väljend)
Riho Kütsar - no comments, aga on, mida meenutada ;)

Vossi ümbruse mäed - tahan tagasi ja lähen ka
Keava raba - tahan tagasi, aga ei ole kindel, et lähen

Enriko - tita-titad ruulivad
Eva-Riin - vt eelmist
Jana-Liisa - no kuidas ma tema välja jätan. Suurim kohukeseõgija aastal 2004.

õke - lihtsalt
õke mees - oi, kui palju ta minu heaks on rabelenud :)
ah, inimesi ei hakka üles lugema - kõik on hea!

Praegu ei tule rohkem meelde, aga täiendan seda nimekirja kindlasti. Põhimõtteliselt sõprade aasta - igas mõttes :)



30. dets 2004

....

is it getting better
or do you feel the same
will it make it easier on you, now
you got someone to blame

Vat selline siis tänane päevalaul. No comments!

you say, one love, one life
when it`s one need in the night
one love, we get to share it
it leaves you baby if you don`t care for it

29. dets 2004

Oioioioioioioi

Ärkasin öösel kell neli. Lihtsalt lambist. Panin tule põlema ja mõtlesin, et loen natsa Vikerkaart, mis enne pooleli jäi. Ja siis sain aru, et ärkamisel on põhjus. Kõht oli täiesti krampis ja valutas mis kole. Ehk siis kaks tundi hoidsin kõhtu kahe käega kinni ja mõtlesin, et kas kutsun kiirabi. Ei kutsunud ja lõpuks jäin uuesti magama ja magasin kenasti üheteistkümneni, nagu plaanis oli. Seega päevanendig, mis tuleb ööst: kõhuvalu sakib ja ma ei taha enam kõhuvalu.

Ja nagu ikka: muidu on ju tore. Eile sai kõvasti külas käidud, igast jama igal pool aetud ja läbi lumise linna lõpuks koju koperdatud. Et päris väike nali - tulen koju ja jorisen omaette ja välisuks pärani ja üks seisab ukse peal ja kutsub kiisut :) Nii naljakas mu meelest. Kiisudest rääkides: meie oma ei ole praegu heas kirjas. Jälle. Tal on mingi trauma vist olnud ja elab seda siin päevade kaupa välja. Loe: laseb välja igast otsast. Vihkan kasse!!!! See selleks. Igatahes minu jala vastu ta ennast loodetavasti hõõruma ei tule, sest kui ta, raisk, peaks tulema, siis saab ta selle sama jalaga paugu kirja! Vat selline loomavihkaja olen hetkel. Isegi see naeruväärne Nässu tundub hetkel täielik ingel Kiisuga võrreldes, et täitsa... Tahan koera endale ühesõnaga. Aga võib-olla tahan sellepärast, et Nässut pole praegu siin! Nässu sõitis bussiga Kuressaarde ühele teisele pitsule külla. Olgu tal tore ja terroriseerugu see teine pitsu teda kõvasti. Aga muidugi ärgu traumat tekitagu, sest ma ei taha, et siin lisaks lekkivale kassile ka hullunud koer oleks :P

Jõul oli. Titad olid. Tore oli. Pekki oli ja vorsti ja kapsast ja kõiki neid teisi asju, mida jõulu puhul suuremas koguses kokku keedetakse ja sisse söötakse. :) Mmm, ühesõnaga. Mis tuletab mulle meelde, et mandariine ei tohi süüa. Ei tohi. Ei tohi. Ei tohi. Või siis tuleb neid salaja süüa. Ennast ära petta ja punnid ka :) Ehk siis ütlen, et mandariinide asemel söön nt kurki ja äkki siis allergiatekitajad ei saa asjast aru? Oleks hea igatahes :)

Arvutiabi on nüüd kohal... Ja ahju vaja kütta. Ehk siis lõbusad jõululood lastest ja loomadest jäävad teiseks korraks :))))))))

22. dets 2004

...

Ohoi. Peaaegu viimane koolipäev! Ehk homme vaid üks pisike suts ja mitte koolimajja, aga sellega seotud ning ongi selleks veerandiks kõik. Jepikajee. Ei oskagi muud öelda. Põhimõtteliselt.

Lumi ja külm on. Mudu. Ja jõuluhullud võiksid ennast põlema panna. Täiesti kopp ees. See selleks. Olen parem omaette.

Aitäh teile.

19. dets 2004

Tuttu

Tita-tita üritab ennast vägisi üleval hoida. Ehk siis plaksutab ja kilkab toas. Harutab padjapüüri seest padja välja, tekikoti seest teki. Loobib need siis põrandale ja on üliõnnelik kõige selle juures. Tita-tita maailm on raudselt ümmargune - selline pisike pall, millega on hea tädile keset otsaesist virutada ja siis heameelest taas kord käsi kokku lüüa. Naljakas. Mingi laulukene on hetkel päevakorral. Ma küll ühestki sõnast aru ei saa, aga ma kaldun arvama, et see on põdramaja laul. Või on mul elav kujutlusvõime. Seda mudugi niikuinii... :)

Eile jäin vist ise enne tuttu kui tita-tita. Lihtsalt nii väsinud olin. Pidevalt algul kargasin püsti, kui ta köhis - kartsin, et ta oksendab - ja siis tal nalja kui palju... Aga siis ma enam ei jaksanud ja nii ma kustusin umbes kell 11, valge kaisujänes kaisus, tuli põlemas ja telekas lahti. Kahe ajal tulid peoloomad ja suunasid mu tudusse õigesse voodisse. Huh. Väsinud. Öösel nägin kirjandusetundi unes. Ja vahele veel igasuguseid õudusi oma koolist. Ehk siis mingeid asju, mis mul tegemata on ja mille pärast olid unenäos kohutavad jamad kaelas. Ei olnud just meeldiv.

Eilses päevas oli üks meeldiv asi - Kiku sai oma 15. etapivõidu! Tubli!!! Ja ma ei taha kuulda kommentaare a la et valitsejannat polnud kohal ja selle pärast ta selle saigi jne. Ta on lihtsalt fantastiline!

Tahan vaheaega. Tahan puhata ja mängida. Tahan rahu ja vaikust. Tahan hakkama saada ilma pettumusteta. Tahan... Igast asju võib tahta, aga kõike ei saa, mida tahan, eks. Seega elame ikka reaalses maailmas edasi ja proovime lihtsalt hakkama saada. Tundes rõõmu üliväikestest asjadest, mõtetest, hetkedest.

Eile, kui ma oma bussipeatuses olin, tuli mulle ligi üks vana naine ja hakkas juttu rääkima. Ta oli kuidagi nii siiras ja aval ja heatahtlik. Isegi mina, kes ma tavaliselt võõrad endast kahe sekundiga distantseerin, ei suutnud talle halvasti öelda ja rääkisin temaga kuni buss tuli. Nii hea tunne oli. Lihtsalt üks tavaline inimene, kes on nii vana ja kellel kindlasti on igasuguseid eluraskusi, oli nii avatud ja meeldiv... Ei leia sõnu. Rohkem selliseid hetki, palun. Või siis rohkem häid inimesi, kes lihtsalt ütlevad ilusaid asju ilma, et nad ootaksid selle eest midagi vastu.

Lumi sajab. Lahe. Hommikust saadik juba. Siin Nõmmel on igatahes suht talvine tunne juba. Äkki ikkagi tulevad valged jõulud ja minu toas olev slogan jõuluks koju osutub asjakohaseks?! Loodame.

18. dets 2004

Show me

Et imede ime, aga ma ei magagi veel. Imede ime, ma ei olegi veel ennast puu otsa riputanud. Imede ime, elu imeb. See on tegelikult tänase päeva moto, motiiv ja juhtmõte. Lihtsalt ma olen nii väsinud kõigest, et tahan apaatseks muutuda. Silmi kinni ei saa panna, minema ei saa joosta. Aga ma ei jaksa enam. Ma ei saa aru, mis ümber ringi toimub. Milline on olnud see vale valik, mille ma olen teinud, milline on olnud esimene vale astutud samm ja milline peaks olema järgnev, et midagi muutuks. Paremaks.

Homme, õigupoolest juba täna, lähen tita-tita juurde. Ta on haige ja mina siis nn hoian teda. Lahe. Ma loodan, et kahe ja poole tunniga jõuan bussis välja mõelda essee härra professorile, sest muud aega mul selle tegemiseks ei ole. Mõtteid ka ei ole, aga kes sellest enne probleemi on teinud... Ehk siis kas võib ma magan terve tee, ei mõtle millelegi, ei lähe üksinda vaikselt hulluks, nii et bussijaamas on mul vastas trellitatud akendega auto, mille sihtpunktiks on Paldiski maanteel müüri taga asuv asutus. Masendav.

Pidin praegu ära ütlema asjast, mida ma nii väga ootasin ja teha tahtsin. Inimesele, kellele ma ei tahaks mingil juhul pettumust valmistada. Ja raskusi, mis minu loobumisega kaasnevad. Ma tean, et mõni teine haarab antud võimalusest kohe kinni ja ma loodan seda siiralt. Sest muidu on ikka väga kurb. Väga kurb ja masendav. Mul on nii kahju...

Ahaa. Margot Visnap kirjutas eelmise nädala Sirbis keskeakriisis vaevlevatest meestest ehk siis uuslavastustest. Meeletu viha tõusis, aga mis sest ikka. Sitad lavastused on sitad lavastused. Neid ei ehi ka sisu ümber jutustamine.

Jõul täna. Tore. Ja pärast seda Katuga tavapärane analüüs. Kahjuks meid katkestati ja mõned head mõtted jäid lõpuni rääkimata. Kahju. Aga see-eest sain taas kord teada, et olen sitt õp-ja. Tsiis. Ma ei jaksa. Ei taha.

Jõul mine ära ja võta oma masendus ka kaasa.

17. dets 2004

Hüpoteesid õhus

Tegelikult need ei olegi hüpoteesid, aga mulle lihtsalt meeldib see sõna. Täna. Eile õhtul hakkasin mõtlema, et mida ma nii väga olen teinud viimase kolme kuu jooksul. Märkmikku ei viitsinud lahti teha, seega üritasin oma mälus midagi esile manada. Ei tulnud suurt midagi meelde. Nagu mingi vana loll olen käinud koolis ja seal ka mitte nii palju, kui vaja. Eesti asja olen ajanud - me kõik ju ajame seda päevast päeva, nii et ka see ei ole nagu eriti oluline. Veidikene liiga palju olen ringi pläkutanud, aga see on tavaline. Mingid rõõmud peavad ju elus olema, isegi siis, kui pärast kodus kolm päeva kahetsed, et kuskil midagi liiga palju sai öeldud. Mida veel? Polegi nagu suurt midagi. Mälus tuhnima hakkasin sellepärast, et tuli veidi enne südaööd mõte kirjutada üks kiri. Enda jaoks olulisele inimesele.

Algus ei olnudki raske. Alustasin algusest - daa! Ehk siis lõpust. Ja jõudsin pooleteise leheküljega eilsesse päeva. Siit päeva küsimus: KUIDAS ON VÕIMALIK OMA ELU ELADA NII, ET POOL AASTAT MAHUB ÄRA 1,5 LK SISSE? Mitte ei saa aru.

Ja siis hakkasin mõtlema, et tegelikult on hästi palju juhtunud. Igasugused unistused on täide läinud. Või noh, eesmärgid. Ja mitmed ei ole. Ja need, mis on täide läinud, on kaotanud oma olulisuse. Ehk siis moraal: PAREM ON OMADA KÄTTESAAMATUID UNISTUSI, KUI TÄITUNUD, AGA VÄÄRTUSE KAOTANUD EESMÄRKE. Ei taha kuskile ristikesi tõmmata, ei taha. Selline lauge rütm on kõigel olnud. Ja eelmine kevad tundub juba nii kaugena. Ja siis veel see, et kuigi ma tahaksin öelda palju, ei saa ma hakkama isegi vähese ütlemisega.

Argipäeva rutiin ja kitt-kätt, chat-chat väsitavad vaimu. Sellest välja rabeleda on siis järgmine eesmärk. Ja ma juba tean, et kui see õnnestub, siis peab ühel hetkel, mis kahjuks ei ole piisavalt kaugel, sellesse rutiini tagasi tulema. Ja see on kole raske. Põhimõtteliselt. Põhimõttelised küsimused olid eilse päeva märksõnad. Neid on kole palju, aga minu põhimõtted on natukene teistsugused kui nende omad, kes ruulivad. Seega patiseis. Või matiseis. Või harkseis.

Sellised mõtted täna. Ekspressi-päeval. Või lihtsalt ühel päikest täis reedel.

Aa. Katu eile käskis mul kindlasti üles märkida, et käisin tema juures eile külas: mina tegin piparkooke ja tema luges ajalehte. :) Head piparkoogid olid. Ja vaesest põdrast tehtud kotletid (ma endiselt ei tea, kuidas seda sõna kirjutada) olid ka head. Aitäh.

Ja Kessu: ära heida meelt. Heida nt kiva kellegi kapsaaeda. Mitte enda omasse loomulikult. Mina armastan Kessut ka ilma peene kraadita, aga enda hingerahu huvides, ma arvan, oleks parem, kui see kraad olemas on. Et siis tuleb ennast kokku võtta, kuulata SÕ heietusi, minna vastuvõtule, küsida otse ja konkreetselt ja siis vastustest lähtuvalt teha viimane pingutus. Ja maailm muutub helgemaks, selgemaks ja kõik on hea. Kui tsiteerida klassikuid. Mina igatahes usun temasse.

Ahjaa. Katu saabub kohe meie kassiokse haisusesse elamisse. Ja siis tuleb jõul. Kohe hakkab tulema. Jõul, ma mõtlen. Ehk siis me peame ise kohale minema, jõulule. Ja muretsema kingitused ja luulendused ja smile´id, mis veenavad meid ennast, et me oleme õnnelikud ja rahulolevad ja teisi, et me oleme nii asjalikud nii asjalikud. Pähh, tsiteerides klassikuid.

Õhus on klassikud. On tänase päeva moraal. Varbad külmetavad. Koolis on klassijuhataja tund. Krdi KLK. Ja mina ei ole seal. Palju õnne. Põhimõttelised küsimused heidame kõrvale ja räägime parem millestki muust. Nt teatrist. Või siis mitte. Kuulame parem. Heie-heietusi.

Kõik on hea. Kõik halb on ära keelatud. S... alla neelatud. Kõik on hea. Refereerides viiteta klassikuid, sest tsitaati ma ei mäleta. Happy birthday, mr Smt. Ja rehad võtame välja ja hangud ja viglad ja vikatid. Kui leiame, siis lambapügamiskäärid ja sirbid ka. Revolutsioon. Või vähemalt väiksemat sorti mäss on tulekul. Täna läheme radikaalseks. Süütame vana teatri ja uut ei ehita.


Ehk siis: enough is enough.

15. dets 2004

Karistus ülevalt poolt - KLK

Kokku- ja lahkukirjutamine. Kommentaarid on liigsed. Ma olen järjekordselt kolm ööd magamata, pea lõhub valutada ja söögiisu on kadunud ehk siis süda on pahamast paha. Suitsul on ka vastik maitse. Põhimõttteliselt hakkan kohe streikima. Või siis kuulutan ennast kottlolliks antud peatüki osas.

Ja kõik muu on hägune. Pilt läheb taskusse ja jõul on tulemas. Üle-eile õhtul riisusime lehti. Et Tartu linnal oleks hea. Ja Käshi emal ka. Et siis kraapisime külmunud maad rehadega, millel oli umbes 4 pulka. Tsiis, kui ebanormaalne.

Lähen ja naeran ennast välja.

13. dets 2004

...

Esimene nädalavahetus... Ehk siis magasin kella 12 päeval, vaatasin telksu ja sõin meeletutes kogustes - käes ju nädalalõpp. Ühesõnaga ma olin nii õnnelik, et unustasin kõik asjad, mida ma oleksin pidanud tegema... :(

Eile vaatasime Rakvere teatri külalisetendust "Boob teab". Käshi ja Katuga. U. Lennuki ja K. Komissarovi oma. Õnnestus nii hilja kohale jõuda, et istusime Käshiga trepi peal, et üldse midagi näha. Mul selg praegu täiega haige sellest küürutamisest... Põhimõtteliselt olin eelootused nii üles kruvinud, et tundus loogilisena, et pettun. Pettusingi, pisut. Nagu mitte midagi ütlev. Üritasin algul põhjendada seda mulle suht tundmatute ja harjumatute näitlejatega, aga see ei vedanud välja - teadsin neid kõik ja vaid ühte polnud varem laval näinud. Seega head näitlejad heades rollisooritustes. Kujundus - nii heli-, valgus- kui ka lavakujundus olid viimase peal. Väga leidlik ruumikasutus :) Lugu ehk eesti dramaturgia oli ka hea. Ja sellegi poolest ei saa ma aru, mis oli see miski, mis minu jaoks õnnestumisest puudu jäi. Pean selle üle veel mõtlema. Ahjaa, murdepunkti laval ei näinud, seda, kuidas loo seisukohalt toimus peategelastes muutus ja miks see toimus. Et siis nagu põhjendamatus... Ei, pean ikka mõtlema. Jee-jee tunnet ei tekkinud, sorry.


9. dets 2004

Unustasin

Tervitada. Või siis tervitasin? Kui jah, siis veel, kui ei, siis olge tervitatud: ema, isa, õde, vend 1, vend 2, vennatütar 1, vennatütar 2, õepoeg, Kiisu, Nässu, Liina, Mari, Kadi 1., Kadi 2., Kadi 3., Kärt, Birgit ja teised 8 c-st ja loomulikult kõik, kes mind tunnevad.

Ära jobutas ühesõnaga. Põhimõtteliselt lähen mnüüd magamistuppa ja naeran kõik välja. S.t. iseenda. Tsiteerides klassikuid, muidugi mõista. Kõrvale naudin lugematul hulgal sigarette ning kui veab, siis äkki leian midagi, mida saan endale sisse süüa ja mis actually seal ka püsib. Mis tuletab mulle meelde, enne kui päris lolliks kätte ära lähen, et pean pangaülekandeid tegema. "E, M ja otsa üks A" käskis. Whazupdude. Või midagi sellist. Põhimõtteliselt. Sõnaga olen omaette ja saan endaga hakkama. Ei unista. Aga endiselt igatsen. Küll ma ükskord alles... Ja kui ma peaksin veel suureks ka saama... Misiganes. "I´m coming" karjus Arnold ("Mr. California") telksus. Ja Näskaril jobutas ka ära.

Köhh.

Täna juhtus jälle seesama asi

Asja nimi on see, et www.blogger.com viskas kildu ja kaotas mu kirjutatud jutu ära. Polnudki oluline, aga üks meeleolu oli, mida ma tahtsin enda jaoks üles tähendada. Seotud surnuaia ja matuste, linnaliinibusside, tunkedega meeste ja hulkuvate koertega. Nojah. Mis läinud, see läinud.

Nädal on praktika algusest möödas. Huh. Hääl on enam-vähem ok, aga kurk valutab ja kõrvad on suht kurdiks jäänud. Esmaspäeval tuleb juhendaja tundi vaatama. Hakkab nalja saama ;) Mitte et ma naeraksin, aga no natuke naljakas on küll. Eriti lahe oleks, kui hääl täiesti ära läheks ja ise tatti igasse ilmakaarde pritsiks. Lastel nalja kui palju ja endal oleks hea olla. Täna tegin kontrolltöö neile. Kaks tööd parandasin ära... Apppppppi igatahes. Üks neist saab raudselt mitterahuldava ja teisel äkki joppab kolmega, aga pole ka kindel. Tsiisus ja mina mõtlesin, et see on lihtne osa. Võrreldes kokku- ja lahkukirjutamisega, mis järgmisel tunnil algab, ju ongi!!! See selleks. Vaatamata sellele, et viiest tunnist kolm on mu meelest suht läbi kukkunud, peab ju kuidagi hakkama saama.

Ja muidu on kole Kessu igatsus peal. Ja siis veel igatsus normaalsuse või siis meie moodi reaalsuse järele. Vanu häid aegu tahaks tagasi. Või siis mitte. Uue kvaliteediga asjad sobivad ka, aga sel juhul peaks see uus parem olema. Kvaliteeti pean silmas. Veel tahan rahu ja vaikust. :) Kõlab nagu "Baaris", eks ole. Põhimõtteliselt elu ongi selline. Up & down käib asja juurde, aga ei jaksa eriti enam seda downi välja kannatada. Hulluks ajab. Stress hakkab depressiooniks kujunema :( EPLi andmetel teeb see paksuks. Vahet pole. Ma olen alates praktika alguses 4 kilo alla võtnud (enne seda võtsin kahe nädalaga 2 kilo juurde). Seega on kaal kaks kilo alla normaali ja nii sitt on olla, et sure või ära. Lahe lause see eelmine. Ise ka ei usu, et nii kirjutasin, aga las ta olla. Kesse ikka pahandab peale mu enda. Paha-paha. Pahandatud. Seega rahu majas. Pingetaluvus on nõrgaks jäänud. Akendest ja ustest sisse sadavad jupikesed on seina katnud, mis tähendab, et varsti sinna enam ei mahu ja sitt hakkab maha pudenema. Väkk. See selleks. Mitte sellest ei tahtnud ma praegu mõelda ja kirjutada. Eile oli päris väike enesehaletsushoog. Istusin ja ulgusin omaette. Polnud ammu nutnud, seega ei tulnud algul meelde, et nutmine on jama. Ei lahenda midagi. Paneb ainult pea valutama ja tati jooksma. Õnneks tuli Katu külla ja siis sai kurdetud-halatud nii mis tolmab ehk siis rohkem ei pidanud ulguma ja tuju läks paremaks. Tsill ühesõnaga. Kohv ja kohustuslikud piparkoogid sinna juurde. Mis meenutab mulle, et pean ostma mingi jõulukingi ja Katu ka!!! Nagunii läeb meelest ära. Seega tegin punaseks ja loodan, et Katule tuleb asi meelde ja ta tuletab mullegi seda õigel ajal meelde. Arutasime eile, kas alkohol on lahendus ja siis siuke naljakas fakt, et ma ei mäleta, millal ma viimati purjus olin. Ehk siis elu on nii ebahuvitavaks muutunud, et isegi siuksed asjad ei meenu enam. Väljutamisest rääkimata. Ei, tegelt seda mäletan küll, see oli 2003. aasta suvel :))) Ei taha mäletada, aga mäletan. Kusjuures ma polnud purjakil, lihtsalt pisut riisi sai söödud. Mis tuletab mulle meelde, et ma ka sel suvel sõin riisi ja tegin sama nalja... Norras. Väkk. Sellistest asjdest ma küll enam ei mõtle. Rõve. Pole teema, aga praegu asjad lihtsalt meenuvad lambist, põhjuseta. Ja kui pole ammu kirjutanud, siis tahaks kõike kirja panna ja valimatult. Seda enam, et alati võib ju loota, et blogger teeb taas nalja ja kaotab kirjutatu. Kirjutatu järelikult ei jää :)))) Mis omakorda tuletab meelde, et järgmisel nädalal on mul raudselt eksam ja vist peab härra professorile essee-poisi 3-10 lehekülge ära saatma. Mis omakorda meenutab mulle, et tahaks tervitada. Mis omakorda tähendab, et jutt läheb ära mölaks ja ma parem rohkem ei kirjuta. Muidu veel hüppan üle enese varju ehk siis... Mul muide, ei olegi varju. Vampiiridel ju seda ei ole, kui tsiteerida Undi kaudu Bulgakovit...............................................................................................................

"Külmhakkas"
"Vamos"
"Misiganessaütledjateed,sedaütlejatee.Vähemaltürita.Kuiterveteijõua,teepool."
"Kuuekuugatrammijuhiks.Polejustnaljaasi"
"Einokessedaennekuulnudon?"
"Blaa-blaa-blaaa,minaka,minaka."
"Teispoolvettjateispoolmägesomething.Makuulen,sahüüad,mindteiselpoolvett.Makuulsinsuhäält."
"Kakskuukiirtmutoas.Askwhatyouwant.Youaintafraidofnoman.Runningaround."
"Whatever"

6. dets 2004

Kõik võtke oma kivad ja kukkuge loopima

Visake kõik oma kivad EMT kapsaaeda. Ootan juba kümme minutit kõnede eristust. Kui fucked up veel saab olla??? Kusjuures närvi lähen ma selle pärast, et mul on hullult kiire. Lapsukesed ju kangesti koolis tahavad teada, mis on jutustus ja lugeda üht kena jutustust õpikust. Sõnaga pean minema kriiti murdma ja lapsukesi paitama... Ja tahangi minna, aga EMT ei lase. Vihkan neid. Kohe kõvasti.

"E, M ja otsa üks A"

Põhimõtteliselt siis päevalaul. Ja juba pikemalt, sest probleemid hakkavad üle pea kasvama. Mina ei saa aru, millest need tekkisid, milles need isegi seisnevad, aga fakt on see, et miskit on lahti. Põhjusi loomulikult ei avaldata. Õke kahtlustab tervisehädasid... :( Nuuks tuleb peale. Ei julge talle helistadagi, tuleb jälle mingi riid ja siis tuju rikutud. Aga helistamata ka ei saa olla, sest siis on lihtsalt väga vilets tunne sees ja tuju ikka sant.

"We can work it out... We can work it out"

Ikkagi helistasin ja tundus, et praegu on asi OK, kuigi ta ei palunud mul tubli olla... :( Minu ja emme tava on selline, aga tema seda täna rikkus. Kui nüüd järele mõelda, siis ta on seda juba pikemat aega rikkunud. Nuuks. Lähen koju sel nädalal ja vaatan, kuidas asjalood on. Mure on ju. Lihtne lahendus asjale oleks see, et tal on lihtsalt jõulumasendus vara peale tulnud, aga see tundub kuidagi liiga lihtne. Tal muidu see ikka ootab jõululaupäevani...

"Daysleeper... daysleeper... daysleeper"

2. dets 2004

Ma olen õnnetus

Parafraseerides Tõnni, loomulikult. Täna siis oli esimene tund. Teadsin ette, et asi ei lähe nii, nagu ma seda planeerin ja nii oligi. Põhimõtteliselt suutsin ise rahulikuks jääda, aga lapsukesed seda mitte ei teinud. Ehk siis 15 esimest minsta oli kõik suhteliselt hästi ja siis hakkas mingi esinemine peale. Esimeste pinkide poisid läksid liiale, ütleme nii. Ütleme. Ütleme. Ühesõnaga tatikuulid ja paberijupid, sumin, mis ei olnud kahjuks töine ja nii edasi. Õnneks sain vähemalt teoreetiliselt teooria läbi võtta. Eks järgmisel nädalal näeb, kuidas nad sellest aru said, kui nad said. Tunne oli igatahes kehvapoolne.

Pea on valutanud kaks päeva. Ibumetin on mu parim sõber hetkel. Lihtsalt pinge hakkab pilti eest ära võtma. Tahaks puhata ja mängida. Põhimõtteliselt õpin ma taas hindama seda, et lihtsalt koolis käia on tore. Eksamiteks valmistumine, loengud, seminarid ja melu selle kõige vahepeal on igatahes see, mida ma praegu igatsen. Võib-olla on asi lihtsalt selles, et ei võta asja südamega. Seda praktika asja. Tahaks ju küll, aga see masinavärk, mis sinna ümber eelmisel nädalal ehitati ja mida nüüd süvendatakse ajab mul südame pahaks. Ma tahan konkreetsust ja põhjendatud inimressursside kulutamist, mitte mingit jamamist mõttetute asjade kallal, mis mind ei puuduta. Tahan rahu ja vaikust.

Homme linna. Laupäeval on konverents ja seejärel kohe koosolek :( Ei jaksa, ei jõua. Ja siis on veel tita-tita ja Eva-Riinul on sünnipäev, mis tähendab, et mul on ka kingitust vaja... Ei jaksa mõelda enam.

Väss olen. Seega tudusse. Päeva moto: "Tehke seda oma vabast ajast", on inspireeritud lapsukestest...