Tiina

Repliigi mõttes: Tiina kommid on üle mõistuse head. Päikese, suitsu, kohvi ja lume kõrvale. Käisin kohalikus hüper-super-giga-megamarketis ning juba maksma hakates krabasin kiirelt veel ühe pakikese. Istusin ja lugesin "Minu inimesi" (2 x, sest mõlemas lehes juu :P), sõin komme. Väikesed asjad teevad elu elamisväärseks, eks.

Kui seda metsa ees ei oleks

Ühesõnaga olen ma lugenud natuke liiga palju Juhan Liivi. Plaan oli eelmisel nädalal teha valmis kogu käsitlus, aga kahjuks ei saanud ilusast plaanist asja. Seega olen lihtsalt totralt lugenud-lugenud-lugenud ning jõudnud veendumusele, et Liiv ikka päris normaalne ei olnud. Kusjuures see ei tohiks ju mind üllatada, eks. Skisofreenik ja paranoik ja mida kõike veel ta kohta on öeldud.

Täna ärkasin pisut pärast kaheksat ja kuna uni ei tahtnud enam tulla, siis hakkasin igasuguseid töid parandama ja laste hindeid välja arvutama, et oleks ikka miskit tehtud, kui tööle lähen :P Jamade jama, aga jälle on mõned kõurikud osanud niimoodi koolis käia - rõhk sõnal käia - , et nad midagi õppinud ei ole ning seis on nii nutune, et ma pean nendega hakkama koos igasuguseid asjakesi õppima. Mu oma kõurikud on muidugi kõige hullemad, aga noh, kuna neil on nii palju hindeid, siis kaheseise on tuntavalt vähem kui nt üheksandikel. Töö lainel seega.

Pikemat aega pean plaani, et lähen poodi ja ostan endale midagi süüa. Viimati vist pühapäeva lõuna ajal sai söödud, nii et hakkab vaikselt juba kõht tühjaks minema :P See selleks, ühel hetkel ma ausalt tõusen püsti ja hakkan minema, aga kahjuks pole see hetk veel käes.

Täna oleme taas nii kaugele jõudnud, et köögis on miinuskraadid ehk siis kraadiklaas enam ei näita, kui palju seal tegelikult külma on. Aga nojah, külm on seal sellegipoolest.

Igapäevane elu sakib sajaga. Lennata ikka tahaks. Ja tööle ka. Kuulsin, et proua ülemus läheb kahe nädala pärast puhkusele. Jepikajee?! Ei tea. Igatahes on veel oodata prouade Kukekeste kokkuvõtet inspekteerimisest, küllap siis saab jälle "palju nalja". Huh.

Ikka teen viis viimast suitsu ja lähen poodi... Ikka lähen...

So may I say for each of you so gratefully...

Haiguslehel olen. Alates kolmapäevast ja tegelikult peaks alles neljapäeval tööle minema, aga igav hakkab, seega lähen juba kolmapäeval. Kui vähegi nohu laseb, muidugi mõista.

Olen Juhan Liivi lugenud, maal lebotanud, olümpiat vaadanud ja täna lõpuks koristanud. Ei tulegi meelde, millal viimati toas tolmulappide ja mopiga ringi jooksin. Koristamine on ikka lõpp lahe. Pean teoks tegema oma ammuse plaani ja ostma kaste, sest asjad lihtsalt ei mahu mitte kuskile. Hulluks ajab! Paigutasin jälle raamatuid ümber, aga rahuldavat tulemust ei saavutanud. Midagi on puudu. Ahjaa. See oma tunne. Et kõik raamatud pole minu omad ja need va võõrad laiutavad toas. Jama. Mis seal´s ikka.

Plaanisin kirjutada kahest mehest, kes mu tänaval elavad ja igal hommikul umbes üheksa ajal värske õllepudel näpus mööda tänavat kodu poole jöndivad, aga ei viitsi. Nii et repliigi korras: on olemas 21. sajandil inimesed, kes hommikul kell 9 ujärjekindlalt õlli panevad ja ise seejuures veel mõnusalt-rahulolevalt tuigerdavad.

Maailm on wirdo.

Paramax, Xymelin, Ibumax, Decatylen, Neoangin

Kas pean veel mõned asjad üles lugema, et point välja tuleks? Ilmselt mitte, kui just daunidega tegu pole. Haige ühesõnaga. Ikka veel. Tervenemist ei paista. Jube sitt on olla. Endiselt.

Täna taas Kukeke tunnis, lapsed panid näkku, ma lubasin neile vastu panna. Igatahes jama-mis-jama. Pärast selgus, et olen võimeline 45 minutit rääkima küll oma äraläinud hääle ja tühja peaga. Krt, südames on pisted. See selleks.

Homme tuleb üks lapsevanem, ilmselt ma köhin ta surnuks. Või nuuskan ta surnuks. Tjah.

Igatahes sain täna lõpuks ära öelda ühe asenduse ja muutsin sellega loomulikult Carmelita elu põrguks, aga jah, ei jaksa ja ei saa. Ei taha ka, sest need lõpuklassi omad jobutavad aeg-ajalt ikka liiga palju.

Täna selgus, et kahele kolleegile pakuti oktoobrikuus mu klassi. Kullakesed ei võtnud põrguingleid vastu. Tjah.

Ahjaa, lepingu kirjutasin ka täna alla. 31. augustini kehtib. Ehk siis 31. juulil on viimane päev, mil võib öelda tšau-pakaa, ma lähen nüüd. Ei kavatse hetkel öelda, aga noh, küllap saab näha, mis saama hakkab, kui kukekesed ära lendavad ja ajad muutuvad.

Maal mamani ja papa juures nädalavahetusel. Köhisin nii kõvasti, et nad ei saanud öösiti magada. Jälle veri :( Pöh.

Rõõmustavat ka: üks tita sai olümpiaadil neljanda koha!!! Pool punkti jäi kolmandast auhinnalisest puudu, sest ta ei osanud "poroloon" kirjutada. See selleks. Igatahes ma olen ta üle megaõnnelik. Teine tita jäi 28. ja oli natsa õnnetu, ilmselt pean teda ikka natuke üles poole putitama, sest tegelt ta on hullult tubli!

Ja nüüd vasakule ära, et mõned tunnid ette valmistada.

P.S. Putka-mutt tundis täna jälle muret, kuidas ma ikka tunde saan anda, kui nohu peal on. Maailm on ikka wirdo küll!

Väsinud ja õnnetu

Appi! Andsin täna koolis kuus tundi, endal ei tulnud suust piuksugi välja. Appppppppppi. Ja homme on taas kaks asendust ehk siis enne kui mina jõudsin minna dire juurde ütlema, et tahan vaba päeva, tuli tema ja andis kenasti teada, et pean kaht tundi asendama... Nuuks. Olen loll ja otsin abi. Häält otsin õigupoolest.

Täna käisime gängiga Miss Englishi (blond one) juures. Vahva. Ta kassi nimi on Kessu! Igatsus tuli peale. Mitte kassi, vaid Kessu järele.... Töi-töi-töi. Ja siis helistas veel õke, kes kutsus nädalavahetuseks külla... Töi-töi-töi-töi-töi. Tahan lennata.

Ja Maksuamet paneb mulle teist õhtut järjest näkku - ma lihtsalt ei saa seda tuludeklaratsiooni täita, sest enne kõngeb lehekülg ära, kui ma asjaga ühele poole saan. Päääääääh.

Tudusse, sest väsimus on nii-nii suur.

Angiin, my ass

Just selliseid roppe sõnu kasutangi. Mingi täielik hullumaja. Tänaseks oli hääl täiesti kadunud ning hullemaks hakkab minema. Homme on veel kõigele lisaks oodata põrguinglite tundi Kalle Blomkvisti (lõpuklassi teravmeelitsejate nimi inspektoritele!), nii et saab üks põnev päev olema. Rääkimata sellest, et veel mingi kolleegide hulk on teadmata ajaks haigeks jäänud ning nende töö tuleb ka ära teha. Ehk siis hääletult lähen ja asendan. Homme alustan.... Brr. Tahaks ka perearstile helistada ja öelda, et olen haige ja võtan mulle ettenähtud rahakese haiguslehe eest. Tahaks maale minna ja seal lebotada, vaadates telekast olümpiat ja tundes ennast üleüldse hästi. Või vähemalt paremini kui praegu. See muide, ei ole raske, sest praegu on ikka väga sitt olla.

Ahjaa. Valents oli eile. Kolleegid ütlesid, et nad kartsid, et veel haledam on. Lõppkokkuvõttes oli suht normaalne ja rahulik. Seega kiitus põrguinglitele! Aga jah. Nad ajasid mu täna nii närvi, et ma ähvardasin neid taas. Esimest korda asjaga, millega nalja ei tehta ehk siis ütlesin, et kui nad kohe vait ei jää, siis näevad mind viimast korda. Mõjus 5 minutiks. Ja mõnel võttis junni jahedaks. Muidugi oli ka neid, kes leidsid, et parem ongi. Kasutan nende fraasi, daunid. See selleks. Homme nad näitavad, kui palju/vähe ma neile korda lähen, nii et palju õnne mulle. Vakk.

Hakkan parem tuludeklaratsiooni täitma. Money-money!!!

Puzzle

Vaatan "Frankensteini" kava ja just puzzle moodi see on. Hannese nägu jupikestest kokku pandud, üks veel puudu ja kaks alles panemisel.

Ühesõnaga, käisime Käshiga neljapäeval Emajõe Suveteatris valminud Urmas Lennuki "Frankensteini" vaatamas. Dvin ise oli lavastanud. Dvin ise oli kohal ka, viskas nalja mis kole. Selline kodune värk ja väga intiimne õhustik. Ütlen seda muidugi Vana Anatoomikumi kohta, mis on kohu-kohutavalt suur ja kõle iseenesest, aga nojah, isiklik lähenemine paneb väärtuslikult tundma. Justkui oleks just sind teatrisse oodatud. Jammi. Kui meitel poleks olnud piletid juba kaks nädalat varem ostetud ning need poleks maksnud hingehinda, siis me poleks läinud ka, sest jube külm oli ja osa puudest oli veel vedamata. Lisaks veel reedel tööpäev ka...

Läksime siiski. Tore oli. Näitus mingitest patoloogiatest ja mutatsioonidest esimesel korrusel, mis siis pidi suhestama lavastuse ja eelkõige tegevuspaigaga. Et näidendisse juba sisse kirjutatud Tartu ja kuupäevad ja Vana Anatoomikum. Oijah. Mary B Shelly kena "Frankensteini" lugu oli siis mugandatud meie oludesse ja aega. Loost iseendast ma ei räägigi, see oli aktuaalne: kloonimise eetiline aspekt jne. Kohta juba mainisin - ainuõige sellele loole. Ahjaa, unustasin mainida, et iga külastaja sai endale selga valge kitli, et tunda end siis ka osakesena teatrimängust...

Ah, räägin parem näitlejatest... Kaljujärv oli esimeses vaatuses taas kord üllatav, teises tuli tagasi kõik see, mis on alati. Ehk siis väga tore ja hea, tuntud ja turvalisel tasemel. Ma ei tea, mul on vist mingi kiiks, aga juba ma ei tea mitmendat korda, kui teda laval näen ma jälgin ta jalgu! Täielik friik. Hakkab vist välja arenema mingi jala ja kingafetišš, mis mõjutab kogu etenduse vastuvõttu. Nagu päriselus näitavad ka laval just jalanõud ära, kui palju on etenduse jaoks raha kulutatud, kui oluliseks seda aspekti välimuses-üldmuljes peetakse. Õnneks siin peeti oluliseks! Ja arvake ära, kuidas mind häiris, et Frankensteini kehastava Jüri Lumiste kingad ei paistnud!!! Tal oli selline pikk mantel ja sealt alt ei paistnud need välja... See selleks. Lumiste oli selline valgenägu ja ikka ja alati tekib mul teda laval nähes küsimus miks? Miks just nii... Sest mul on olnud alati tunne, et ta võiks-suudaks-saaks rohkem. Kuidagi võõrkehana on alati Vanemuise seltskonnas tundunud. Staar, keda ei hinnata, ütleme otse välja. Samas ega kusagil mujal parem oleks, aga ikkagi. Näh, heietan siin. Karin Lätsimist tahtsin kirjutada. Nii tore!!! Karjatused, milles sootuks kaob minu 6-aastane teatriharidus ja terve mõistus kaob. Ühesõnaga ma arvan, et olen teda laval hästi vähe näinud, diplomikatest ei mäletagi teda ning seetõttu oli eriti üllatav, et "Kodu keset linna" tüdi on tegelikult laval mõjuv ning veenev. Ebamaine. Aga mitte selline Liina-Riinulikult ebamaine ja õrn (teine dimensioon koos usuasjadega!), vaid selline maisem, aga samas ikkagi selle erilise "miskiga", mis tema silmad särama pani ja liigutustesse graatsilisust lisas. Leino Reist peaks ka rääkima. Mulle ei tule meelde absull, kus ma teda näinud olen, aga ma tean, et olen. Ilmselt Draama lavastustes on teda nähtud. Teadsin juba ette, et ta on hea ja oli ka. Selline üdini positiivne, nurgelisuseta, aga samas mitte võluvalt ümmargune, vaid ideaalselt ovaalne. Olen ma alles osav kirjeldaja! Mõjuv. Okeish. Nägin laval ära ka selle kuti, kelle Viljandi bakalaureusetööd ma oponeerisin, aga kuna neid kutte oli seal kaks, siis ma endiselt ei tea, kumb neist tema oli. See selleks. Vähemalt nähtud :P Barabanštšikovat üritan vältida, aga seekord nende sutsakatega oli suht talutav. Väikestes kogustes on kõik talutavad :)

Ja kõige selle peale pean ütlema, et olen pileti vist a) kaotanud või b) on see Käshi käes. Igatahes oli see tore näitemäng ja soovitan soojalt. Ringauditooriumis istuda ja inimesi vahtida on muide lahe :P Ilma prillideta - jajah, unustasin esimest korda üle saja aasta teatrisse minnes teatriprillid koju - oli veel eriti vahva... Kokkuvõttes... Udus hallis külma koju tulles oli hea meel. Mitte sellest, et sai koju, vaid sellest, et sai käidud ja nähtud. Reede oli vaatamata palavikule kohe poole rõõmsam, laupäev on ka :P

Vasakule ära nüüd.

Angiin.

Just seda haigust kahtlustan endal olevat. Nädal aega on kurgus pisikesed mädapaisekesed ennast hästi tundnud ning täna hommikul ärgates oli ikka väga paha olla. Õnneks on koolis nii kiire, et ei jaksa põdeda. Kuid ebaloomulikult kaua istusin seal täna küll, arvestades, kui vähe ma ära jõudsin teha. Tekib küsimus - milleks?

Saime tüdrukutega vähemalt koridori kaunistatud, nüüd on esmaspäeva hommikul vaja veel saal sisse seada. Eriti vahva, hakkan homme linnast värvilist paberit hankima ning siis lõigun siin ennast südamekeseks. Ohjah. Juhtub.

Hullult palju on igasuguseid töid ka parandada, seega saan siin tundide kaupa nokitseda. Tegelikult on paha olla ja tahaks kangesti tudida ja teha seda maal, kus poputatakse, tuuakse lisatekk, sooja teed ning rohud on kõik käe-jala juures, mitte apteegis...

Aeg läheb kiiresti. Käsh ütles täna hommikul, et pool veerandist on juba läbi. Lahe, aga samas nagu scary ka. Veel kaks aastat, üks veerand ja pool teisest ning põrgulised ongi kooli lõpetanud. Nemad lõpetavad anyway, iseasi, kas mina seda koos nendega tähistan. Tahaks küll, aga jaks vist lõppeb enne ning proua kannatus samuti. Ülemuse oma, sest tited hälvavad päevade kaupa. :((((((((

Ahjusid segama, suitsema ja siis tuttu. Nighty-night!

Does it feel the same?

"Somewhere deep inside, you must know I miss you... The judges will diside... The game is on again... Big things or a small... The winner takes it all... You come to shake my hand... I apologize... Seen me so tense, so inconfedens... So the winner takes it all and the looser has to fall. Summer nights, cold as ice..."

Selline tunnusmeloodia tänasele päevale. Ikka ja alati. ABBA on ikka klassika, sarjast suuri sõnameistreid, sobib alati.

Täna siis Alma Materisse, õigupoolest selle allasutusse ja nalja tegema. Kodutöö on tegemata, aga kujutage nüüd ette, et terve päeva saan segamatult ja häirimatult vaterdada :P

St seletada, mida põrgulised on ette ja taha võtnud :P

Muhahhaa.

Nädal

Ei reklaami ühtki erakonda. Lihtsalt minu töönädal sai loodetavasti mõni tund tagasi läbi, kui lõpetasin kontrolltööde ettevalmistamise ning need Miss Englishile saatsin, et ta hea inimene need põrguliste tarvis ära paljundaks. Et siis homme on kauaoodatud ja igatsetud vaba reede - juba tervelt teine selle õppeaasta jooksul. Vist viimane ka, kui see proua ülemusest sõltuks.

Täna hommikul tuli kodutänaval mingi võõras peni ja lõi mulle klahvid säärde. Ebanormaalne ja ebamoraalne! Rääkisin sellest oma kõurikutele ja need vahtisid mind nagu kuutõbist!? Ebamoraalne.

Igatahes käis täna päris mitu lapsevanemat koolis ja Ay informeeris neid igasugustest asjadest ja ma passisin kõrval nagu mingi mömm. Nojah, tegelikult ma ikka rääkisin ka ja üritasin kogu südamest veenev olla, aga nagu ikka ei tea ma, kuidas see kõrvalvaatajale tundus. Chica igatahes vabandas hiljem, et tal oli pea oma mõtteid täis ja jättis seega mu lolli olukorda. Muidugi aus olles tuleb öelda, et mina olen see, kes teisi lolli olukorda paneb, aga mis sest ikka. Süüdlasi otsivad teised inimesed. Need komakohtadega inimesed, irw. Inside joke. Või mis tan´d ongi. Klaperjaht süüdlastele jätkub. Hommikul, kui paljunduse järtsi trügisin, teatas üks asjamees, nimetagem teda nt Mõmmiks, et X klassile tõmmatakse vesi peale. Minu segasele ja pisut vilavale pilgule (natsa küsiv ka, selliselt tüütult) vastas ta seletusega, et kõigepealt ikka klassijuhataja allavoolu ja siis klass takkajärgi. Või vastupidi, aga anyway, juss on süüdi. Ma ei saa laulda laulukest "Aga mul on jummala bohhui," sest mul on loll idee, et mul pole. Seega moraal enne voodisse ronimist: katkugem veel mõned peaotäied juukseid, nokkigem veel nahka pea- ja kurgulaelt, võtkem maha 7 ja pool nahka ning alles siis sülitagem see puruks näritud püdel lödi põrandale ning ajagem jalaga laiali.

Nii et panen vihast, kuigi mingit viha ei ole. Ausalt. Lihtsalt. Lootusega.

(Huvitav, millele või kellele see loll ikka veel loodab???? Loll=allakirjutanu)

Blody January!

Saabki lõpuks läbi! See on igatahes olnud maailma kõige pikem kuu. Palgapäev tundub endiselt kuidagi nii kaugel olevat, et hambad tuleb konkreetselt varna riputada. Tegelikult asi muidugi nii hull ei ole, aga kuidagi on nüüd nii juhtunud, et kuna preemiat ka maksti kunagi ammu - miks igal kuul ei maksta? -, siis kulutasin loomulikult rohem. Ah, mis ma vingun. Tegelikult on ju ikkagi plaan endale midagi suuremat osta. Loodetavasti läheb see ka läbi ehk siis sull ja feim ei kulu mingi mõttetuse peale ära.

Aga jah. Lapsukesed on terve kuu aega taas koolis käinud. Kõvasti loomulikult lollust teinud, sõimata saanud, segadust tekitanud, rõõmu valmistanud, kakelnud, jagelenud jne. Ühesõnaga teinud kõike seda, mida ühed teismelised tegema peavad ja teevadki. Neljapäeval on oodata pikemat istumist 6 lapsevanemaga. Eks homme näeb, kui paljud neist ka reaalselt kohale jõuavad, aga igatahes plaan meitel selline on. Oijah. Äkki ma siis ei pea olema veerandi kolm viimast nädalat nende erasekretär ehk siis nad ajavad ise oma asjad juba varem korda? Loll lootus, aga lootma ju ikka peab!

Sellised lood. Kessul on homme, st juba tegelikult täna, sünnipäev ning suur party toimub. Igatahes annan endast parima, et oma koolikohustuse ja ei tea mille muu kõrvalt veel sinna kohale jõuda. Väga-väga tahan minna. Tahan lennata! Koos kallitega, eks.

Nädalavahetusel lendasin ka. Sa oli gängiga Tartus, aga väljas käisime kahekesi. Smilersit kuulamas. Maailma kõige masendavamas paigas. Fuu. Bänd iseenesest oli tore ja sai ennast välja karjutud. Selline teraapia meil siis. Kuigi, olgem ausad, me ei suutnud seda kena paigakest normaalseks juua. Seal peab ikka puhta purjus olema, et ennast mitte psühhina tunda! Laupäeva õhtul olime sauntsis. Ajasime Eesti asja Inksiga. Vahva. Fa-fa.

Nii. Nüüd ma lähen tuttu. Unes näen Frank Sinatra aegset ilusat helesinist maailma, kus saab öelda:
"For once in my life I found someone... I ´ve got someone who needs me!"