Zoopark budet!?

"Paari" saates on lihtsameelne Jehoova-tunnistaja, kes räägib, et Jumal aitab tal loomaaeda rajada. Saaremaale Kaarma valda. Mul ei oleks midagi selle vastu, et järgmisel Sarkal käigul oleks Kaarmal lisaks seebivabrikule ka loomaaed, aga jah. See tädi koos oma projektiga on ikka... Kuigi tuleb tunnistada, et ta on nutikas ning oma eesmärgi ta saavutab: me kõik teame nüüd, et Jehoova avitab neid, kes oma südames temasse usuvad.

See küsimus tekkib mul küll. Kas neil saadet ette valmistades ei hakanud prouast kahju? Selles suhtes, et natuke lihtsameelne ning äkki ei saa isegi oma sõnadest aru?

"Mina kostan nii palju, et see park siiski tuleb."

Loodetavasti see proua ei kaeba mind nüüd kohtusse.

Muidu mul on soovitus Tallinna loomaaia direktorile, kes rääkis, et sebrade ja kaelkirjakute ostmiseks ja ülapidamiseks pole neil raha. Võiks selle tädi käest rendile võtta vastavad loomad :P Selles suhtes, et tädi vast ikka laenaks, sest eesmärk on ju, et lapsed saaksid loomi vaadata ning Tallinnas on rohkem lapsi kui Sarkal. Kuigi rookatused ning Kesk-Euroopa motiivistikuga mesitarukesed võiksid neile samuti peale minna.

Nii. Epp räägib blogidest :)

Totaalne ummistus

Täna teravmeelne ja tähelepanelik neljanda klassi poiss küsis mu käest, mis ma arvan, kas õpsidel huumorisoont ka on. Vaatasin talle ülitõsise näoga otsa, ohkasin südamepõhjast ja olin sunnitud ütlema, et kuigi seda on raske uskuda, on see meil täiesti olemas. Kiiresti lisasin, kaksipidise arusaamise vältimiseks, et minu huumorisoon on totaalselt umbes. Mitte ei käi naljad läbi.

11 nädalat on olnud tore ja naljakas. Igasuguseid juhtumeid on ette tulnud, igast värgist olen läbi tulnud muie suunurgas värelemas. Täna tundsin keset e-kooli märkuse kribimist, et ma olen väsinud. Keegi raisk asetas õlgadele mingi koorma, mida ma hetkel kanda ei jõua ega taha. Lahti ka ei oska sellest saada. Huumorisoone ummistus ning raskustunne on omavahel otseses seoses.

Ma ei leia midagi naljakat totras olukorras, millesse ülemus mu täna asetas. Ma ei leia isegi mingit iva, et midagigi sellest õppida või tuleviku tarbeks meelde jätta. Lihtlabane näkku panemine. Igaühe huumorimeel läheks seepeale totaalselt umbe. Ausalt.

Muide. TV3 näitab kolmapäeva õhtuti rõlgeid ja õõva tekitavaid dokumentaalfilme, mis minus pehmelt öeldes kahtlust tekitavad. Kuradi kollased ning populistlikud, süvitsi ei minda. Neid vaadates tekib mulje, nagu oleks programmikoostaja odavast väljamüügist ostnud ühe ja 8 tükki tasuta kaasa saanud. Eelmise nädala tissi-teema ja täna ülekaalulisus ning maoklamber tuletasid mulle meelde, miks ma telekavaatamisest vahepeal loobunud olin.

Ära pritsi oma tatti minu liivakasti

Mul on ikka väga poh, kas keegi loeb mu blogi või ei loe, kas keegi kommib või ei kommi, aga reostus, bakterid ja pahameele batsillid mulle ei meeldi: ära pritsi oma tatti minu liivakasti.

Ma kirjutan blogi nagu kirju, ainult et kirjapaber-ümbrik-mark jäävad ostmata, loodus seetõttu saastamata ja säästud aina kogunevad.

Fakt, et ma oma blogi kunagi blogipuusse riputasin, ei tähenda, et igaüks on oodatud-kohustatud lugema ning arvama midagi. Ei ole nii. Kui mul on midagi arvata, siis ma arvan seda OMA blogis või kommentaaris oma (kasutaja)nime all. Kui SUL on midagi arvata, siis arva seda OMA blogis või minu blogi kommentaaris oma (kasutaja)nime all. Kusjuures jutt käib siiski adekvaatses olekus kirjapandud tekstist.

See siin on minu pidu, minu reeglite ja minu kutsutud külalistega.

******

Vat selline emo emotsioonitsemine täna. Tekkinud blogipuus ringi vaadates ja mõeldes sellele, mida inimesed suust välja ajavad ning klahvide abil ekraanidele manavad.

NOTA BENE! Eelnev tekst on mõeldud allakirjutanule emotsiooni talletamiseks ning vihahoo väljaelamiseks. Muud eesmärki see endas ei kanna, kuigi on kasutatud sina-vormi. Kui aga keegi leiab, et teda kuidagi asi puudutab, siis on "keegid" vabad teemat jätkama, aga seda tatita.

Ei saa rahus ajalehte lugeda, ei saa

Kaks pilti tänase Postimees-online esilehelt. Ühe uudise pealkiri "Juhan Partsi isik murendab võimuliitu" ning teine "Suitsuprii klassi konkursil osaleb rekordiline arv õpilasi"

Mis nende fotode juures valesti on? See Juhan Partsi puudutav lugu oli juba eile esilehel. Vaatasin siis teatava kahetise tundega seda, et Postimehe netileheküljel avaldatakse foto tuntud poliitikust sigaretiga.

Täiskasvanutel on õigus teha, mida nad tahavad, aga kas ei ole mitte ajalehtel mingit kohustust teatavat eetikat jälgida? Ma ei räägi sellest, et lugeja X või Y arvab Juhanist edaspidi selle sigareti tõttu üht- või teistviisi. Räägin inimlikust aspektist. Sellest, et mu meelest ei ole kena suitsetamist sel viisil esitleda. Eriti veel üks lugu enne Suitsuprii klassi konkursi pressiteadet. See on ju ometi noortele ja lastele suunatud uudis? (See on hoopis omaette lugu, mida ma arvan sellest, et nn noortelehekülg kollaste uudiste ehk siis Elu24 lehel asub.)

Tuntud esisuitsetataja Tanel Padar sai tele-eetris suitsetamise eest nii et tolmas. Huvitav, kas Juhanit peaks ka tukast sakutama? Või peaks fotograaf enne mõtlema, kui näpu päästikule vajutab? Või võiks hoopis toimetaja jälgida, mida lugejale pakutakse? Või reageerin ma üle? Vaevalt küll.

Ma tean, et öeldakse - ja usun siiralt sellesse ütlusse - julged teha, siis julge ka tunnistada. Ma arvan, et

1. Juhan ei teadnud, et teda läbi klaasi pildistatakse;

2. sigaret siinkohal ei lisa loole mittemingisugust uudisväärtust, ei ole illustreeriva tähendusega;

3. on tegemist päevalehega, kes võiks oma tegevuses järgida seadusi (tubakareklaam on teadupoolest keelatud) ning arvesse võtta teatavat etiketti, mis tõepoolest friikisid pilte tõsises päevalehes uudisterubriigis avaldada ei luba.

Vaatan seda pilti ja mõtlen, kas toimetaja üldse pani tähele suitsevat koni Juhani sõrmede vahel... Mina nägin esimesel pilgul.

Näljane näeb ikka leiba.

Aga ma ei taha. Eriti ajalehes.

Täna üritasin ennast, tsiteerides Käshi, "isaseks magada" ehk siis 12 tundi järjest tudimist. Selle tulemusena passin praeu kell 3.20 endiselt üleval. Tjah. Ürglinnu lendu ma just ei näinud, erinevalt ühest teisest Käshi sünkari külalisest, kes meie maja trepil kõrge kaarega paekivi sillutisele oksendades olevat ilmutuse osaliseks saanud, aga tore oli küll. Ma mõtlen, et tore oli veini juua, sitaratast mängida ja naerda naisteliigas osalemise ja ürglinnu lennu üle.

Laupäev läks korda. Eriti kui veel arvestada ka 46-minutilist jooksu, mille täna ette võtsin, sest nii kena päike paistis, et tundus suisa patt toas passida. Seega tennised jalga - jah, käisin tennistega jooksmas! - ning minekut. Muide, mul on need tenkarid vist 4 aastat olnud, viimasel kahel olen neid kasutanud vaid aiatöödel ning puude transportimisel, aga kuna mu tossud on trenniootuses koos trenniriietega töö juures, siis üllatusin täna positiivselt. Nendega oli mugavam joosta kui mu Nike´i papudega. Mismõttes, onju. Jooksin täna ringi-eriti pika ringi ning mulle tundus, et tempo oli päris kena. Väga kerge oli, lõpuks oli kergelt pisut palav ning huuled hakkasid "kiskuma", sest unustasin enne hügieenilist huulepulka neile kanda. Loodetavasti kurk haigeks ei jää, sest natuke alguses kippusin suu kaudu hingama. Vist kuu aega on esimesest lumest ja seega viimasest jooksust möödas. Tahaks veel sellist ilusat jooksuilma!

Mõtlesin täna, et äkki peaks võtma eesmärgi, et kaasa teha neliküritusel... Kas või lühikestel distantsidel. Samas tundub mulle ebareaalne, et ma suusatama hakkan, pole seda hea mitu aastat kordagi teinud. Nii et tundub suhteliselt raha maha loopimisena, kui regaksin ennast, teades, et kogu üritust ei saa kaasa teha. Ohjah. Lihtsam on ikka enda jaoks joosta-möllata.

Vasakule äraaaa.

Kuuse Lemps avab hooaja

Üle mitme-setme talve veedan oma laupäeva koos suusavõistlusega. Kuuse Lemps kommenteerib Beitostöleni MK etappi. Juba jõudis ta rääkida sellest, kuidas Kesk-Euroopa kommentaatoritel juhtub see, et enne starti kui ülekanne on juba alanud, on eetris vaikus, sest neil pole midagi öelda. Noh. Kuuse Lempsil on koos sõbraga alati midagi öelda. Jeesus. Ma tean juba isegi seda, kuidas nad vesi-õhk meetodil kunstlund on tootnud ning dekoratsioonilund tundide kaupa ootasid. Usute või mitte, kuid 20 minuti jooksul pole võistlusest küll midagi räägitud, on mainitud Mae Jaaku, kellel jälle mingi joping hemoglobiiniga ning Norra rahvuslikku gruppi, kuid see on ka kõik.

Kõlab uskumatult? Ei, see on Kuuse Lemps, kes avas teletalve hooaja. Nüüd kenasse kevadesse märkustega: "Tema kena liidriaeg püsib... Ja püsib ka hiljem... /.../ Mis on siis vahepeal stardis juhtunud? Siit on läinud hulk mehi, kes endast midagi ei kujuta."

******
Aga muidu on harilik laupäev. Või siiski mitte? Magasin 12 tundi järjest, jube hea oli. Pea küll tuikas ülemagamisest, aga ma iga kell kordaks seda, sest uni on ikka väga magus. Homme ehk jälle :P

******
Eile alustasime Käshi sünkari tähistamist. Kahetunnise kiirkoristusega :) Pole ammu sellise kiirusega kogu maja ära koristanud, sh dushar ja köök. Noh, me oleme kiired Käshiga, kui ikka väga vaja, kahju, et meil sagedamini vajadust ei tekki. Mitte et meil must oleks, oh ei, aga kui koer ajab 24 hashi karva ning põeb kõhulahtisust ja põiepidamatust, siis peaks vist iga päev koristama. Ei, me ei ela s... sees, aga vahel väike s... ikka. Ühesõnaga. Koristasime, sõime rummikooki, jõime veini ja vaatasime "Ruudit". Väga armas film. Ainult et pisikese Saaremaa tüdruku hääl mulle küll ei meeldinud. Pidi endast saare murrakut kujutama, aga ma ei tea, kummaline oli ja saarlastest kaugel. See selleks. Igatahes oli väga südamlik film, usun. Usun, et raamat on veel armsam. Muide, raamatutest rääkides. Ostsin eile Lea Tormise "Teatrimälu". Käisin Käshile kingitust ostmas ja ühtlasi ostsin ühe osa Kessu jõulukingist ära (oi, ma olen ikka leidlik küll!) ning inimlik kadedus pani endale ka raamatut ostma :) Kuigi ma lubasin endale, et enne riiuli hankimist ei osta ühtki...

Kõnevõistlusest vol x

Põrguinglid ja nende paralleelikad pidasid täna maha kolmetunnise kõnekoosoleku. Hindajatest pedagoogid pole veel koos istunud - teeme seda tunni pärast - aga juba praegu võib öelda, et selleaastane saak on kõnelejate poolest kehvem kui eelmisel aastal. See-eest on sisukust kohe kõvasti juurde tulnud. Ma ei oska põrguinglite puhul päris erapooletu olla, tunnen topeltmasendununa, et 1 tüüp ei tulnud kohale ja 1 polnud kõnet. Mis siis ikka. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Tahtsin tuleviku tarbeks talletada mõned ogarused, millega lapsed täna maha said...

"Võrdsuse põhimõte seisneb selles, et kõik inimesed on võrdsed."
"Mu naabritel käisid eelmisel kuul vargad. On ilmselge, et varastamine on väär, kuid nad varastavad ikkagi."
"Vargaid on vaja, et ausad inimesed välja paistaks."

Mõned ootamatult head mõtted ka...

(võrreldes riiki majaga) "Et seda paremaks teha, tuleb teadvustada, et see on m e i e maja."
(kodaniku õigustest ja kohustustest kõneldes) "Narrimine on ebaseaduslik, mitte ebaviisakas."
(rääkides, et riik on tema üle uhke) "Ei pea tegema midagi erakordset, tuleb lihtsalt elada vastutustundlikult."
(vt eelmist) "Peaasi et ta (riik) sind häbenema ei peaks."

Vabatahtlikud, vihikuid parandama!

Mul on praegu välja pakkuda kaks klassitäit lugemiskontrolle. Ühed lugemiskontrollid seisavad juba täpselt nädal aega mu magamistoas virnas. Seda virna pole ma enese ärapetmise mõttes kordagi liigutanudki. Täna lapsed küsisid, millal nad need kätte saavad, ma hakkasin lihtsalt karjuma, et ma pole midagi lubanud, nii et olgu kannatlikud. Njah. Siis üks noormees vabandas, et noh neil olevat üks õpetaja kunagi tööd ära unustanud ja nüüd neil hirm, et äkki keegi veel unustab... My ass, onju. Pole lihtsalt võimalik unustada, sest üldse pole hea tunne, kui pole aega või jaksu neid vaadata. Nädalavahetuseks ei taha ka jätta, sest selleks ajaks on juba muud asjad ees.

Otsin seega kedagi, kes parandaks "Pal-tänava poiste" töid ning siis terve posu pisikeste töid erinevate teoste põhjal (nad olid väga mures ja küsisid töö ajal, kas nad ikka võivad "teose" asemel "raamat" kirjutada... mismõttes, onju?!). Või siis oleks vaja mingit veenvat vabandust. Või peaks hoopis põrutama nii et tatti laias kaares pritsib, et saavad on tööd siis, kui saavad? Vahet pole. Igatahes olen ma pägad ära hellitanud ning nüüd nad ei oska diilida antud olukorras :P

See-eest jõudsin läbi lugeda ja parandada täna lugemispäevikud ja etteütlused! Ma olen tubliii. Ja kolm viimast päeva ja ööd on kõnetamise tähe all kulgenud, nii et ma võiksin praegu päris pikalt rääkida kodanikuõigustest ja muust taolisest. Huh. Kaks põrguinglit tulevad ilma, et oleksin nende juttusid näinud. Huvitav, kas julge hundi rind on rasvane või istuvad tüübid perse mullas?

Mhhh. Vihikud pole ennast parandama asunud. Kas tõesti mina ja punane pastakas (ehk punakas) asume südaööl vihikute kallale? Ei tea, kas väsimusest panen halvemaid või paremaid hindeid... Peaks kohe ekstra jälgima.

Vasakule ära.

One way or another...

Kõik teavad, mis on peavalu. Onju. Mulle on aga arusaamatud sellega seoses mõned asjad:
1. kust-millest peavalu tuleb?
2. kas selle põhjust on võimalik kindlaks teha?
3. kuidas selle põhjust on võimalik kindlaks teha?
4. millise arsti juurde ma selleks minema pean?

Eile oli peavalu, millist ammu pole kogenud. Ärkamisest peale oli väga-väga halb olla, maailm keerles, süda läikis, uni kippus peale. Kella viie ajal läksin magama - lihtsalt jätsin kõik tööd parandamata ja läksin. Kell 9 tõusin, et duši alla minna, aga pea valutas endiselt, lisandusid külmavärinad, seega pesin hambad, sõin veel ühe banaani, istusin oma läikiva südamega arvuti ees, lugesin veel ühe kõne läbi ning kell 10 läksin uuesti magama. Terve öö endiselt pea valutas, külmavärinad olid nii suured, et lõpuks olin voodisse kokku voltinud end nagu pisikest taskurätti. Umbes veerandist voodist oleks vabalt aidanud, ülejäänut ei kasutanud.

Täna hommikul on pisut parem, aga mitte märkimisväärselt. Ei julge ennast kiiresti liigutada, sest kardan, et asi läheb hulluks.

See ei saa ju olla paarinädalane üleväsimus? Või siiski? Must südametunnistus?

Muide. Kell 8 hommikul on täiesti pime. Tere tulemast, Eestimaa talv!

Kõneaeg

Eestis tähsitatakse nädala pärast 10. korda kodanikupäeva. See päev peaks juhtima tähelepanu kodanike õigustele ja kohustustele, avama põhiseadust, lähendama riiki ja tema kodanikku. Reeglina üllitavad ministrid - mõned neist - enne olulist sündmust ühisavalduse, kus siis avaldavad arvamust, miks selline päev on vajalik ning kuidas võiks kodanikukd olemist tähistada.

Meie tähistame seda kõnevõistlusega. Kolmandat aastat järjest loen töid. Sel aastal on mul neid kõigest 18, aga ma hetkel pole veel pooligi läbi jõudnud töötada. Teemad on minu sõnastatud. Tööd on kaunis huvitavad, aga võib-olla arvan nii seetõttu, et olen alles vähe lugenud :P Okei. Sellest kirjutan pikemalt neljapäeval ja esmaspäeval.

Nüüd vasakule. Ära. Sorry, lapsed, ma ei jõudnud pooli kõnesid loetud, lugemiskontrollid on parandamata ning ühele klassile hoopis tegemata.

Save me from my misery.

Püha üritus

Täna siis toimus kauaoodatud püha üritus, millele minagi olin kutsutud. Chicad olid rämedalt vaeva näinud, vaaritanud-hakkinud-tikkunud-kaunistanud-pununud-keetnud-küpsetanud. Ja kuna õnnestunud üritus algab alati heast ning piisavast (või pigem isegi liigsest) toidust, siis võin oma paksu kõhtu patsutades öelda, et üritus oli megahea! Jajaa, ma tean, küll et kaalunumber ja enesetunne ei kiida 10 muffinit heaks, aga need olid lihtsalt liiga jammid :P Ülejäänud aja sõin porgandeid-kurki-lillkapsast-viinamarju-apelsine. Suhteliselt kummaline tunne on.

Ühesõnaga. Püha üritus toimus kaunistatud ja näitusega sisse juhatatud ruumis, kus suurel videoekraanil näidati ilusaid pilte ilusatest inimestest. Õhtujuhid olid olemas - väga tublid ja toredad! Pisikesed lugesid luuletusi, kusjuures nad esitasid modifikatsiooni mu lapsepõlve lemmikluuletusest, mis räägib laagris olevast rüblikust, suuremad laulsid. Peeti mõned kõned, anti üle kingitused. Seda kõike saatis lakkamatu söömine ning O. kommentaarid, sest tal oli vaja joke aroundida. Lahe oli. Vaatamata sellele, et enne koristamist tehti välkkoosolek, kus arutlusel Eesti asja puudutav ebameeldiv teema. Pakkisime ja koristasime poole tunniga kõik kokku, ronisime autodesse ja suundusime afterpartyle, kus sõime samu toite edasi, ainukese vahega, et toole ei jätkunud kõigile, tuletõrje signalisatsioon hakkas huilgama ning nalja sai veel rohkem. Nii hea oli üle pika aja kõiki chicasid näha!

Njah. Olen Nõmmel. Hommikusöögiks olid pannkoogid, pisike plika roomab mööda põrandat nagu vana mees, suurem poiss teeb pahandust ja vaatab oma pikkade plaksuvate ripsmetega süütu näoga otsa... Elu on ilus! Ütlesin päeval, et nii ammu pole rahu sees olnud ning täna see tuli. Ma ei tea millest, aga tuli. Ei tea sedagi, kauaks tunne püsima jääb ja ega see huvitagi. Peaasi, et ka homme hommikul on hea ärgata.

Pildistanud Merilyn Laid

Ahistatud lapsed

Meil on koolitus, kus räägitakse lastele, kuidas ära tunda ahistajat, ahistatavat ning mida kogu selle ahistamise situatsiooniga peale hakata. Ühesõnaga laspsi õpetatakse elu varjukülgedega koos elama. Ennist istusin kuuendikega koolitusel ning seal toodi näide lähistuttavast ahistaja kohta ning küsiti lastelt, et mida peaks 12-aastane neidis, keda onu tahab kabistada-suudelda, tegema. Lapsed ütlesid kohe, et peaks kas lõuksi andma või rääkima kellelegi. Kui koolitaja küsis, kas last keegi usuks ka, vastas 100 % eitavalt. Mis tegelikult tõestab kurba tõsiasja, et lapsed ei saa oma vanemaid usaldada. Statistika ütleb vist, et enamik ahistamisjuhte (sh füüsilised vigastused) toimuvad just persooni lähiringis... Mulle tundub, seega nokk kinni-saba lahti situatsioon! Peab rääkima, aga keegi ei usu. Kui ma laps olin, siis kool oli küll viimane koht, kus ma midagi endast või perest rääkida tahtsin. Ja KUI vanemaid ei saa tõepoolest usaldada või nad ei usu last, siis jäävad lapsele missugused võimalused?

Lapsepõlve ja teismeea varjud saadavad päris suurt hulka inimestest ning täiskasvanueas tuleb aeg-ajalt ette olukordi, kus vanu ja tolmuma pannud asju taas torgitakse ehk siis need ise mingi nupuvajutuse tõttu pinnale hulbivad...

Muide, eile ETV-s film alkohooliku lapsest, kes filmis oma tundeid ajal, mil ema tsüklis ja siis jälgiti paralleelselt ema võõrutusravi. Suhteliselt jälk. Mul hakkas kiiresti-kiiresti kõhus keerama, peopesad kattusid külma higiga. See on samavõrd hilisteismeeas läbipõetud teema, mis teatud suhtumisi kujundas. Rohkem mõtlesime Käshiga eile ühele minu põrguinglile, kelle ema on alkohoolik...

Okei... Reaalsus littis praegu kolleegi näol ning muidugi põrguinglite näol, kes mingi sigadusega maha said...

Kõhukuse kommentaar

Lisan postituse kommentaarist, mille eelmisele kirjale kirjutasin...

Kõigepealt, aitäh nõuannete eest! Nüüd ma selgitan, millised on eluviisid, mis mu kõhukuseni on viinud.

1. Kõhulihaseharjutusi teen iga päev (rutiini mõttes 120 tükki - tegelikult peaks kordade arvu asemel vist mingit aega hoopis silmas pidama - a la 25 minutit?).

2. Enne lume tulekut jooksin 6 nädala vältel 1-3 korda nädalas 40-45 minutit korraga. Nüüd tundub mulle kuidagi veider õue jooksma minna, kuigi ma näen küll linna vahel tervisejooksjaid ja tõisiseid spordimehi. Mulle tundub, et ma kukun enne koduväravast väljajõudmist külili ning jäängi lamama.

3. Üks kord nädalas mängin 1,5 tundi võrkpalli. See pole mingi väga "rets" andmine, aga ma arvan, et see on nn mõõdukas koormus.

4. Viis korda näalas kõnnin mõõdukas tempos 45-55 minutit. Kilometraaži täpselt hinnata ei oska, aga ma arvan, et eks ta sinna 4-5 kilomeetri vahele kuskile jääb.

5. Pirukaid-kooke söön umbes kord kahe nädala jooksul. Iga kord tunnen neid ostes end süüdi :( Nisutoodetest tarbin kõige regulaarsemalt makarone, mis on mu lemmikukesed. Nii taldrikutäis päevas siis.

6. Šokolaadi-komme tarbin umbes 200-300 grammi nädalas. Enese rahustamiseks enne hambaarstile minekut nt.

7. Hommikut alustan alati kas banaani-jogurti-ühe-kahe lusikatäie müsliga või neljaviljapudruga. Lõunasöögiks on kas supp või praad (keskmise suurusega ports kella 12 või 13 ajal). Õhtusöögiks on sageli makaron hakkliha ja juurviljaga, mõni kartulitoit või jätan sooja toidu söömata ning võtan selle asemel rohkem magustoitu. Magustoit=müsli-jogurt-banaan-pirn. Kogu see krempel siis kella 5-6 ajal õhtul. Lisaks veel mõned pirnid või õunad. Päeva kuulub ka 2-4 tassi kohvi.

Olen alati pigem kõhn olnud ning seetõttu on lisakilod, mis vahepeal tundus, et juurdetuleku lõpetasid, eriti painavad.

Ma peaksin ehk mainima, et kõik see jama sai alguse kevadel, mil ma olin oma normaalkaalust nats palju alla võtnud (väga närviline aeg) ning enesetunne oli kehvavõitu. Üritasin end siis kaalu tagasi süüa. See õnnestus. Suvi läks kui unenägu, aga kilod ei lõpetanud kogunemist. Ja muidugi. Kui enne olin paadunud suitsetaja - 9-aastase staažiga - siis nüüd olen 5. kuud mittesuitsetaja, kes einestab väga regulaarselt. Njah.

Aitäh kõigile ning nüüd kaalun järgmisi võimalusi: rühmatrenn vs kodune harjutamine. Igatahes sain ma aru, et lihtsalt ootamisega kilod ise minema ei marsi...

Tahan vabaneda kõhust!

Keegi tark inimene võiks mulle öelda, kuidas saab lahti kõhust. Ei, ma pole reaalsustaju kaotanud! Ei, ma ei taha keset keha auku! Ma tahan, et kehaosa, mis peaks olema lame, seda ka oleks. Ehk siis ei lainetaks päevade ja ööde kaupa mingi räme värk üle püksiääre. Ei aita ka see, kui kanda seelikut. Ikka lainetab. Ma ei liialda ega midagi, aga mulle tundub, et kolossaalne mõõde on õige sõna selle kirjeldamiseks...



Seega, anyone?! See tõepoolest on piinavalt raske, segab mu elu ning on üleüldse üks ebameeldiv vaatepilt nii mulle kui ka teistele. Nii et parema ja esteetiliselt nauditavama vaatepildi nimel tuleb nüüd kellelgi mulle nõu anda. Send an e-mail on write a comment.



Thank you!



P.S. Ma pole rase. Juba tshekkisin, kuigi kõht on täpselt selline 4-5 kuu raseduse oma.

P.P.S. Ja ma ei pane siia ühtki pilti suurest kõhust, sest see risustaks ebaesteetilise vaatepildiga Internetti.

...

Mul tuli reedel meelde, et meie kassi nimi on Mirr. Vuhkisin kiirelt-kiirelt number nelja peale, et linna sõita ja siis meenuski. Nüüd on see viiendat päeva kuklas kummitamas. Mnjah. Alateadvus? Kes soovib diagnoosi panna?

******
Lumi, muide, on päris kena! See tähendab, et läbi linna koju jalutades sain aru, et ongi talv. Selline. Mis tähendab, et varsti ei suuda ma end enam sundida jalgsi koju tulema... Parim, milleks siis suuteline olen, on kesklinna vantsimine... Hullem on see, kui sinnagi bussiga reisin. Talv on igati mõnna, aga jahedus mulle eriti ei meeldi.

******
TV3 "Seitsmesed uudised" näitasid kena kodu. Oh. Tahaks ka.

******
Triza helistas ja ütles, et tuleb Tartusse, jei! Õhtul lähme ilmselt koos Tallinnasse - jei ruudus! See kokku tähendab, et tulekul on põnevad ajad :D

******
http://blog.tr.ee on väga masendav koht. Minu pisikene rutiin topis olevad lood silmadega üle vaadata, on kadumas. Ehk siis pöördun tagasi teatud blogide juurde, mida pidevalt loen ning juhuslikku - ning ilmselt ka aeg-ajalt põnevaid üllatusi pakkuvat - loen järjest harvemini. Et mida ma loen? Panin siia nimekirja... Ja siis kustutasin ära. Misiganes, sest tegelikult ma ju tean, mida ma loen ja teisi see ei koti. Oh. Et kui loen edaspidigi, siis ma ju mäletan, onju. Ja ma ei peagi sinna blogipuu lehele minema.

Oscar ja Roosamamma. Kirjad Jumalale

Käsh muretses meile tänaseks teatripiletid. Ütles veel, et saab löristada. Mhmh.

Oscari 50-100 eluaastad tegelesin pisarate kuivatamisega. Mitte Käshi, vaid enda omade. Ma ei mäleta juba aastaid sellist asja, et oleksin teatris nutme hakanud. Ükskord on ikka minu kord.

Lugu oli vähihaigest poisist, kel elupäevi alles umbes 12 ning lastega tegelev roosas kitlis tädike ehk Roosamamma soovitab tal neid päevi elada nii, nagu võrduks üks päev 10 aastaga. See tähendab siis pubeiga, küpsemist, keskea kriisi ja vananemist. Kogu kupatus.

Mängisid Üllar Saaremäe ja Ines Aru. Kasutasid üht haiglavoodit, mida sai ka ratastooliks muuta ning üht taburetti. Lisaks videoekraan, millele tähistaevast ning ristilöödud Kristuse pilti projitseeriti.

Ma olen endiselt iseenda käitumisest šokeeritud. Ma polnud ainus, kes nutta löristas ja taskurättidega sahistas, mqm. See pole aga vabandus onju. Tartu-publik tõusis etenduse lõpus püsti, mina ei tõusnud, otsustasin, et olen oma panuse liitrite kaupa krokodillikaid valades juba andnud.

Hale lugu on. Hästi mängitud hale lugu. Vähihaigete lood on sarnased, meenutab üht Merle Karusoo aastat viis tagasi Tartus tehtud etendust, kus Katrin Saukas (oli ikka?) vähihaiget luuleuurijat kehastas. Üllar Saaremäe oli üsna siiras, kuigi tema "kalli-kalli" mind ei veennud. Ines Aru... oli Ines Aru. Meenutas vanaema, aga ma saan aru, et see on taotluslik - kõikide lahke vanaema, igapidi mamma. Nuuks.

Pessu-tuttu

Maal

Maal oli lahe. Triikisin eile viis tundi järjest voodipesu. Emps oli mu magamistoa nimelt pesu täis ladunud, arvates, et lähen Efq tuppa. Ma tahtsin aga oma voodis magada, oma laua taga hängida, oma kapis asju hoida. Seega veetsingi laupäeva kenasti triikraua seltsis. Õhtuks olid jalad pisut valusad, aga asi oli seda väärt. Mulle meeldib triikimine, puhta pesu lõhn, aurust pahisev triikraud, järjest kerkivad triigitud puhta pesu virnad.

Isaga pidasime eile väikese viskiga isadepäeva. Tuli reedel meelde vahetult enne maaleminekut ja mida siis Kaupsist muud ikka osta :P

Maal oli mõnus. Jõulude ajal jälle.

Mardikad ja teised loomad

Ühesõnaga. Täna jooksevad mardid mööda linna ringi. Viimase tunni jooksul on ilmselt ka meie ukse taga mõned santimas käinud, sest koer on põrgulärmi teinud. See aga pole takistanud mul rahulikult Delluga magamistoas istuda, kommi näost sisse ajada ning ajalehti lugeda. Põhimõtteliselt hakkan ma aru saama, miks mu emps ei tahtnud miskit kuulda sanditamisest... Lapsed enamasti tahavad pappi ja ongi kõik :D Üks kolleeg eile just rääkis, et halloweeni ajal olid tal kaks last - maskeerimata - ukse taga ja ütles haledalt: "Komm või pomm..." Njah. Panen penskarit, noh (mitte selles mõttes, onju :P).

II kooliveerandi esimese nädala lõppemise puhul võtsin mõned kõned lapsevanematele. Vist liigagi palju, aga samas ei võtnud üks proua mu kõnet vastu, nii et ei saa ikkagi plaani 100% täidetuks lugeda. Põhjus väga lihtne. Tartu linn avab järgmisel sügisel sama palju gümnaasimiklasse kui sel aastal. Sisseastujaid on aga vähemaks jäänud. See tähendab, et ka latt, millest lapsed üle peavad "hüppama", et gümnasse saada, lastakse pisut allapoole - keegi ei taha tühje kohti! Seega on põrguinglitel päris kenad võimalused siiski ennast kuidagi nii kaugele vedada. Realistliku pilguga tulevikku vaadates ma seda eriti ei näe - noh, et nad saavad massiliselt sinna - aga kobinasoolosid arvestades ma arvan, võiks olla mitmetel võimalus. Rohkem kui neljal õpilasel ma pean silmas, sest praegu on just nii palju neid, keda ma gümnaasiumis ette kujutaksin.

Reede õhtu ja sellised teemad, ma päris korras vist ikka pole. Pakin parem asjad kokku ja lähen...

Koduigatsus.

Jäine mõrv

Vanemuises Leino Rei "Jäine mõrv". Täiesti harilik mõrvamüsteerium, kus pole mõrva ega müsteeriumit. Hannes Kaljujärv, Jaan Rekkor, Eva Klemets ja Riho Kütsar mängisid. Kavakohaselt oleks pidanud üks tegelane veel olema, aga ma küll teda seal ei näinud. Koduka andmetel aga on naisosalised eraldet sõnaga "või". Nii et võib-olla ei pidanud Hilje Murelit olema (parem kah!).

Paar tähelepanekut. Hannes puterdas terve 1. vaatuse. Ei tea, kas käis see joodiku rolli juurde või mis, aga mind kohutavalt häiris see. Teises vaatuses ma seda enam ei täheldanud (võib-olla seetõttu, et teise vaatuse esimsed 15-20 minutit olid nii kuradi igavad, et ma hakkasin lõuad laiali haigutama ning tukk tuli peale; pärast seda muidugi hakati kenasti rebima, nii et lõppkokkuvõttes jäi kõik tasakaalu). Muide, Eva Klemets on ühe mu lapsevanemaga väga sarnane - võiks öelda, et lausa hirmutav sarnasus :D Riho Kütsaril oli jälle politseiniku roll (nt "Hüppajates" oli ka), mis siis et tegelikult oli ta näitleja, kes mängis politseinikku... Ja kujunduse kohta nii palju, et väikese maja võimalused on ikka rämedalt piiratud... Rõdu meenutas otseselt "Lendas üle käopesa" etendust, aga egas muul moel olekski võimalik seda markeerida. Mööbel oli uus - Käsh uuris, kas seda ostetakse igaks etenduseks... Ilmselt siiski laenasid kokku :) Hannese kingi olime varem näinud - K.-ke tegi selle märkuse ning isegi panin sama asja tähele. Velvetid olid kah alles eelmisel või sel hooajal mingis tükis kasutusel :) Ühesõnaga detaililaks. Sellest ma pikemalt ei räägi, et Kütsar käibki sama kostüümiga kogu aeg :D

Ahjaa. Kujunduse kohta veel nii palju, et Hitchcocki pisike metalselt läikiv büst oli riilulil, kaks postrit seinal, kahtlustan, et ühel oli naine, kellele nuga kõhtu oli löödud, teine kujutas mingi filmi võtteid. Tjah. Ma nüüd ei taha iriseda, aga see kirjutuslaud ning kaks tooli, mis laval 1. vaatuse alguses kasutusel olid, varjasid väga oluliselt minu vaadet. Ma lihtsalt ei näinud, mis näitlejad tegid põrandal olles. See selleks. Ise olen süüdi, oleksin ju võinud rõdult etendust vaadata.

Ei viitsi pikemalt kirjutada. Suhteliselt... Deja vu oli pidevalt. Käsh arvas, et krimikirjanike lood ongi sellised. Võib-olla ongi. Mulle tulid mingis flashid silme ette, ma ei tea, võib-olla olen filmi näinud, ei tea. Lavastus meenutas neid lavastusi, mida väikeses majas olen vaadanud viimaste aastate jooksul. See siis tähendabki seda, et maja dikteerib ette, mida ja kuidas mängitakse ning mis vaataja seisukohalt - ja ma olen just nimelt vaataja! - oluline, see dikteerib, mida ja kuidas vaadatakse ja vastu võetakse. Seekord siis noomoodi ("Ajujahti" meenutas ka veel :D).

******

A muidu on harilik.

Väsimus, väsimus, väsimus. Kiire, kiire, kiire. Energiat on üllatavalt palju. Kilosid ka :P Nädalavahetusel tahan nii väga maale, kuigi tean, et see väsitab veel hullemini, kilodki kogunevad seal kergemalt. Mis teha, onju, aga tahan.

Järgmisel nädalavahetusel ilmselt Tallinnasse, nii et jah... Järgmisel nädalal peaksin Pärnus olema, aga seegi pole veel lõpuni selge (olen jõudnud vihastada, ümeber mõelda, veel kord ümber mõelda, tüdineda, käega lüüa), praegu olen äraootaval seisukohal.

Eile oli ilge migreenihoog... Jõudsin tööle ja tundsin, et nutt tahab peale tulla. Võtsin peoga tablette sisse ning juba 4. tunni lõpus oli suhteliselt kena olla. Siis võtsin igaks juhuks veel paar tablakat ning sain isegi trennis kenasti olla (see oli muide väga mõttetu trenn, ma ei tundnud, et oleksin sentimeetritki treenunud!)

Vasakule ära (dušar ja voodi).

Aktivisti tänane mõte: ei viitsi!

P.S. Mõni teine võiks ka viitsimise lõpetada, sest ei jaksa mingit mõttetut intriigi taluda. Parem on, kui ise oled aeglane ning ei tee midagi, siis ei tee keegi teine sinu läheduses kah. Uskuge, elu on rahulikum. Hmm. Huvitav, kuidas välja lülitada see osa endast, mis ütleb, et alati tuleb endast maksimum anda?

Tüütu!!!

Teadupoolest GoBus muutis ei-tea-mis-põhjusel 29. oktoobril linnaliinikate aegu. Täiesti salaja tegid seda, sest isegi mina, kes ma igapäevaselt olen Eesti ja kodulinna uudistega reeglina kursis, olin teadmatuses. See selleks. Trinzu ükskord hoiatas mind, et asi on muudetud, nii et eile öösel lõpetades kõik oma tegemised, kontrollisin, et millas siis tööle saab. Nojah. Kuna minu liinilt on busse maha rapitud - ikka üle tunni 1 buss vähemaks - siis valisin mingi lollikindla variandi.

Arvake ära! Seda bussi ei tulnud või väljus ta peatusest 4 minutit enne õiget aega. Ma ootasin ja ootasin ja ootasin ja ootasin ja ootasin. Kas ma mainisin, et õues oli KURADI KÜLM? Pool tundi passida ja loota, et buss tuleb... Ja siis ühel hetkel oled juba pöialt hoidmas, et järgmine buss tuleks õigeaegselt, sest kui see hilineks kas või 3 minutit, siis hilineksid tööle. Rääkimata sellest, et hommikused plaanid läksid kõik vett vedama.

Buss tuli. 3 minutit varem. Ja siis kesklinna jõudes ootas bussijuht selle 3 minutit kenasti täis.
Ma jõudsin täna tööle 2 minutit enne kella helisemist. Pea tuikas-tuikas-tuikas, tagumik ja jalad ajasid pinde välja, sest need olid külmavõetud.

Ja ennist lugesin ajalehest, et 11. detsembri õhtul kella üheksast alustavad bussijuhid streiki, kui neile 45 krooni tunnist miinimumtasu ei maksta. Mismõttes???

Aktivist

Tänased tähelepanekud...

...ülemus nimetas mind aktivistiks (kas see oli kiitus?);
...sõps kutsus mind naiivitariks (kas see oli laitus?);
...Katu kutsus mind positivistiks (ei, ta ei pidanud silmas 19. saj. suunda, vaid positiivsust nõretavat inimest; kas see on kiitus, laitus, kõnejätk?);
...olin päikeseline, kuni sain aru, et passin tühja tööl (ajaplaneerimises panen nõrka);
..."Harry Potter ja surma vägised" maksis vähem, kui ma arvasin, kuid rebimine oli suurem, kui oskasin kahtlustada;
...üks noormees raamatupoes vaatas mind imelikult, kui ma, kaks Potterit käes, järjekorras seisin ja ütles sõbrale omast arust vaikselt ja sosistades: "Vaata, see ostab kaks raamatut, ei tea, kas tahab kauem lugeda või?"
...uus veerand algas, nagu oleks eelmine jätkunud pärast kolmepäevast nädalavahetust;
...põrguinglid panid täna nõrka;
...olen suulae ja keele kuivatatud banaanidest veriseks ja villiliseks söönud;
...olen natuke kirjutanud;
...leivatort on megahea;
...liigne päevitamine ei tee head;
...keegi krt on bussigraafiku pea peale pööranud;
...vasakule jälle liig hilja.

Vähene uneaeg pidi ülekaalulisust soodustama. Huvitav, kas ülemus lubab mul hiljem tööle minna, sest ma tahan kõhnem olla, aga õhtul pole aega varem magama minna...

Koolifilm

Kuna ma täna erinevatel põhjustel taas arvuti ees päeva veetsin, siis sattusin päris mitmel korral ka blog.tr.ee-sse vaatama. Seal oli mitu lugu Koolifilm 2007 võistlusest.

Ma teadsin, et see konkurss käimas, mu poisid teatasid mulle mingil ajal, et ma ei informeerinud neid õigeaegselt. Nad oleksid tahtnud osaleda. Mina rumaluke arvasin, et neid ei huvita sellised asjad. Nojah. Kes olen mina, et seda otsustada, onju.

Igatahes ma vaatasin need filmid läbi. Tõele au andes ega ma kõiki jaksanud algusest lõpuni taluda. Mõni oli ikka liiga nõme. Või otse vastupidi liiga diip. Mulle tundus filmide põhjal, et on kolm võimalust, kuidas filmi teha:
1. mingi anima, plasitiliini, lõnga, rebitud mehikestega lühifilmike (siis Priit Pärna traditsiooni jätkajad ehk lapsed, kelle õudusunenägu ei olnud Klaabu, tige kala, klaasikillumäng või siil udust). Nt "Originaalne armastus", "Kõuts" ja teised sarnased. 32. keskkooli filmid ja näpuotsatäis muid ka.
2. juba mainitud "this is my life, so deep" tüüpi filmif. Nt "Liikuv märklaud. Teo elu", "Kõik taevad laulavad" jt. Suhteliselt masendav, et juba noored hakkavad tegema nn Eesti filmi. Teate küll sellist, mis on justkui jäglitav ja siis äkki vajub mingisse mulli, millest vaataja sittagi aru ei saa. Noh, nagu oma sitt, haiseb küll, aga ikka vaatad.
3. filmid, mida kooliajal on kohustuslik teha - ripitud reaalelust ja lustiga maha mängitud. Nt "Nagu telekas" või "Otsus". Seda tüüpi filmid on minu arvates siirad. Lapsed täie rauaga üritavad miskit teha, kusjuures nad üritavad teha skripti, filmida, mängida, lõigata jne. Tõsine koolifilm. Enamik neist ju üles võetud koolimajas :)

Igatahes tahan ma loota, et kui minu poisid peaksid edaspidi õigeaegselt saama Koolifilmist infot, siis nende loomingupuhang suunab neid viimases suunas. Jah. Puhast kunsti ja diipi värki peab ka olema, aga mu meelest võiks mõlemaga peale hakata siis, kui on, mida öelda. Siis on vaadata ka mõnusam. Üldiselt. Minge ja veenduge ise, et koolis saab kino ja kinotegijaid meitel jätkub.

Lumi sajab italicus

Sadas jah esimene selleaastane lumi maha. Kell 12 ärgates avastasin. 4 ajal õuest õunapuu alt õunu tuues pidin neid lume seest välja kaevama, näpuotsad jäätusid hetkega. Püksisäärtele kleepusid räitsakad, mille kohe unustasin. Toas kükitades sulasid need pükste külge, villased sokid said koemustrisse veepiisad.

Siiani sajab. Räästad tilguvad. Lumetõrje auto-traktor-massssiiin on juba mitu kärarikast ringi teinud. Laternavalgel aga on näha helveste kiire langemine. Mitte kunagi otse, vaid ikka kusagilt kuidagi viltustena. Lumi sajab italicus. Ülemine ots pisut ettepoole kaldus ning alumine veidi justkui reas mahajäänuna järele venimas. Ma kirjutan irl-is ka italicus. Kogu elu on italicus.

Ikka põnevam kui see tavaline nimetu kiri, bold või underline.

Tee on rida, laternapost äärejoon ning lumehelbed üksikud tähed, mis moodustavad sõnu. Lakkamatu sadu kirjutab kiiresti-kiiresti hooletult lauseid, lükib neid üksteise kõrvale, vahel üht-teist maha kriipsutades, siis kiiresti üle kritseldades.

Talv.

Näitleja haige ehk Jan tembutab jälle vol 2

Et kõik ausalt ära rääkida, siis täpselt nädal tagasi käisin teatris ning etendus jäi ära, vt http://kriux.blogspot.com/2007/10/nitleja-haigestumise-tttu-jb-etendus-ra.html

Aga meil olid ka tänasele etendusele "Jooksvad kulud" piletid. Noh. Kui ma nägin enne etenduse algust ringikaaberdavat Sven Karjat, mõtlesin ma pahaimamatult, et Svennul ei ole isiklikku elu, kui ta reedeti pidevalt etendusi käib vaatamas. Rumaluke! Kui rahvas oli saalis, siis astus ette Sven, kes ütles, et tal on kaks uudist - hea ja paha. Ma tundsin kerget de javu´d ning külm higi hakkas seljale valguma. Rahvas heatahtlikult naeratades nõudis halba uudist esimesena - eestlased ju ikkagi! Halb uudis oli see, et Jan Uuspõld on haiglas, seisund ei ole eluohtlik, kuid vajab ravi. Hea uudis oli see, et 40 minutit enne etenduse algust on nad leidnud asendusmehe, kes on nõus tulema ning midagi tegema. Teised näitlejad on ka nõus. Küsimus publikule - kas mängime? Publik leidis, et võiks küll. Keegi veel üritas välja pressida väikest veini vaheajal, aga ta vist ei teadnud, et vaheaega pole. Svennu ütles, et kes rahul pole, võib talle Vanemuisesse helistada ning nad võivad sellest rääkida.

Publik oli väga heatahtlik. Kohati laialivalguvat materjali võeti kenasti vastu, ei niheletud. Ott Sepa ilmumine - siis Jan Uuspõllu asemel - pani mõne hüsteeriliselt naerma, kuid korra etenduse vältel oli tõesti nii naljakas, et Ott ise laval täiega naeris. Muide, etendus on kõike muud kui naerutaja. Eluline võlguvõtmise ja -andmise lugu. See, milles hinnanguliselt pooled eestlasedki elavad. Mulle jäi eriti meelde see, kuidas märgiti, et õhtul tulesid kustutades ja videvikku pidades mõeldakse vaid sellele, kust ja kuidas leida veel rohkem raha.

Ott oli naljakas. Alina oli täitsa tore, aga mulle nukulik-nurgeline liikumine ei meeldinud, ma saan aru küll, et pidi panga-bimbot etendama ning nt Hansaspankases tõesti ongi sellised kandilised tibid tööl (automatiseeritud naeratused, kes saavad närvivapustuse ning kukuvad kokutama, kui küsida midagi sellist, mida nende tööjuhendis sõna-sõnalt kirjas pole). Tanel Jonas, kes peaosalist kehastas, on sarnane Margus Jaanovitsile. Ausalt. Natsa noorem ja kõtu pole nii suur, aga välimuselt ja natuurilt tundus tänase põhjal väites jaanovitslik (mis kummaline sõnavärdjas - NB nimel pole häda midagi, aga tuletis on viletsavõitu). Marika Barabanštšikova kehastas Tanel Jonase õde Lizat. Sellel tšikil olid loo tasandist lähtudes vägagi kummalised soovid - 25 ja kinnisideeks laps - nagu mismõttes, onju (kuigi nt mu heal sõbral Trizal oli umbes 21-22 aastaselt terve aasta jooksul kinnisideeks pereloomine). Igatahes oli see neidis loos pisut segane, käitus lapselikult ja mõtlematult. Natuke poolikuks jäi mulle karakter, ei saanud päris täpselt aru, miks tal seda last vaja oli... Võib-olla see polnud oluline... Suhtest Jüri Lumiste kehastatud armukesega ka päris täpselt sotti ei saanud. A nii palju sain aru, et Lumiste parodeeris päris osavalt Vladimir Putinit. Ma loodan, et see teistele ka ilmselge oli, mitte mingi minu avalisilmi unelm, sest ma tõesõna ei unista - vähemalt teadlikult mitte - vananevatest liibekatesse riietatud kaageebeešnikutest :D Igatahes treenumise stseenis oli teatav sarnasus minu jaoks kombatav. Ja Raivo Adlasel oli umbes ma-ei-tea 100. roll, kus ta vingus näoga ringi kõnnib, sussi sahistab, viina joob, kellelegi õpetussõnu jagab. Mhmh. Nagu "Meistri ja Margarita" kohvrikesega pässike, nagu "Lendas üle käopesa" hulluke... Ja kümned muud rollid, mida üles loetlema ei hakka. Saate aru, mida ma silmas pean, kui ma ütlen Raivo Adlas, onju. Helen Hansbergi kohta (kehastas lõbutüdrukut) ei ütlegi midagi - ta oli meie jaoks kavalehel igasuguse varju-taaga-tähenduseta nimi ning esialgu on ta seda ka pärast etendust. Eraldi tahtsin aga Martin Kõivust rääkida, kes samuti osa Jani rollidest-teksist oma kanda võttis. Ma tean, et see ei peaks asjasse puutuma, aga what´s with the pesemata juuksed ja pats nagu??? Muidu oli kõik okei. Mulle need õõvastavad hääled põsemikriga ei meeldi eriti - kes pole näinud etendust, ei saa aru, aga seda enam põhjust minekuks! - tekitavad sellise õpetamise-käsutamise efekti. Ühesõnaga ei kanna erilist tähendust mu jaoks. See häiris (lisaks juustele). Muidu oli täitsa tore poiss. Selline pisut rumalavõitu, aga kui piisavalt kaua laval töllerdas, siis harjusin ning muutus armsaks koos mütsikese, püksikese ning tennisekesega (what´s with the 4 stripes?).

Kujundusest ka... Kaubamaja Turuhoone-poolne uks. Või siis Viru keskuse Coca-Cola Plaza poolne uks. Teate küll ümmargune ring, kus pead end edasi hiivama, et mitte klaasi vastu põrgata. Keset lavaruumi siis. Selle kohal kuldne kong (suur pann ja pisem ka), millega Jeesus märku andis erinevate stseenide alguses. Kasutati fuajeesid ka! Mõlemad saali uksed olid lahti, seal ees olid valged sirmid, mida varjuteatrilavadena kasutati. Päris taibukas mõte! Tekitas mingi allusiooni - ärge küsige, miks (krdi alateadvus viskab viimasel ajal mingeid vimpkasid) "Pianoolaga" (tegelikult ma tean küll, paigutus oli sarnane ning samamoodi nägin paremini üht ust või "varjulava"). Mõlemalt pool siis erinevad stseenid, elavad inimesed neid fuajees esitamas, seal prožeda, mida pärast lahkudes sai silmata. Ühesõnaga ruumi suurendati. Filmilik võte, mis oli mõjusam, kui film ise olekski olnud (meenutagem nt "Veronika otsustab surra" lavastust, kus film domineeris ning lõpuks etenduse tappis). Siin varjud ei tapnud, pigem andsid vürtsi juurde.

Okei. Tegelikult ma ei tahtnud midagi analüüsida. Ainult seda tahtsin märkida, et kunagi lähen ma kindlasti seda etendust vaatama ka siis, kui Jan seal mängib - või keegi teine tema asemel, aga kes on osatäitmisest teadlik pisut rohkem kui 40 minutit enne etendust. Täna nt üht tegelast (Ksenja) ei ilmunud. Ma tean küll, et seal oleks olnud allapoolevööd naljad, aga see selleks.

Nii et. Vanemuine. Ma maksan veel kord selle etenduse eest. Ja esmaspäeval toon oma eelmisel nädala pileti ka ära ja püüdke ainult mulle selgeks teha, et te enam neid tagasi ei osta :)

Käshi enne huvitas, et kaua Janil seigelda lastakse. Mina pakun, et mõnda aega. Nt järgmise filmini "Jan Uuspõld läheb Rakverre"...

Pildid http://www.vanemuine.ee

Hambahaldjas

TÜ stomotoloogiakliinikus käisin. Hommikul helistasin, öeldi, et kohal on valvearst, mingu ma sinna. Muidugi valvearsti ei olnud, kuid pärast tunniajalist ootamist kutsuti mind siiski toolile.

Muah. Ma mainin enne ära, et juba registratuuritädi küsis, et kas tarkusehammas või midagi muud... Ma ütlesin, et ei tea. Tahtis mind kirurgi juurde sokutada ühesõnaga. Hambahaldjas vaatas mulle korra suhu ja ütles kohe, et nüüd hopp-hopp pildile ja siis hopp-hopp tangide järele :( Ma üritasin talle veel auku pähe rääkida, aga ta arvas, et mul läheb hambaravile nii palju raha, et pole mõtet tarkusehamba juurejupile rämedalt pappi kulutada. Seega.

Hambahaldjas tegi mulle 3 korda süsti, sest mul oli valus, kangutas elu eest, samal ajal kui assistent mu pead kinni hoidis ja ma ise, käed sinised, tooli klammerdusin. Ära tuli. Koos rämeda verejooksuga, mis mu valge kampsuni punaseks määris ning siiani lakanud pole.

Muide hamba eemaldamine maksab 588 krooni. Kui palju see ravimine siis õigupoolest maksab?

Mida ma hambaarstile ütlen, kui ta küsib, kust valutab? Hambad? Ma lihtsalt ei saa enam aru, kust valutab, miks ja kui kaua... Pea on lapik ja süda on paha. Lõualuu ja nina tunduvad mõlemad olevat rämepaistes.

Lähen ja proovin, äkki täna näkkab. Õige hambaga :D