35 aastat

Proua ema ja isa tähistavad täna oma 35. pulmaastapäeva. Kuna ma ei ole nii kaua veel elanud, ei kujuta ma hästi ette, mis tunne on kellegagi nii kaua koos elada. Ilmselt on natuke tüdimust ja samas on kindlust. Selle aja peale peaksid sa ju sellest teisest kõike teadma. Või ei ole nii? Lapsed on juba suured, kõik me oleme endid kodust lahti kiskunud ning mingil viisil üritab igaüks meist mingit oma asja ajada.

Ma arvan, et mu papsil on hobuse kannatus, et ta empsiga koos on elanud. Ja emps on täis oma isalt päritud kangust, mis on lasknud tal oma jora ajades endale lõpuni kindlaks jääda. Kunagi mõtlesin ma, et oleks olnud lihtsam, kui nad ei oleks nii neetult kindlameelsed ja konservatiivsed. Siis sain aru, et tegelikult on ju mul olnud midagi, mida paljudel pole. Mul on olnud lahe lapsepõlv. Selles mõttes, et mul oli olemas nii ema kui isa, mul on olemas mälestused isaga koostehtud asjadest, paikadest, kus me koos oleme käinud. Mul on hulgaliselt igasuguseid mälestusi. Viimane aeg on need enda jaoks talletada, sest ma tean, et ka mälestustel on komme aja jooksul muutuda - mõni läheb paremaks, mõni halvemaks.

Ma ei teagi, mida on õigem soovida. Õnne?! Õnne on meil palju olnud, ma arvan, et empsil ja papsil ka.

* Pilt isa 65. sünnipäevast, autoriks E.

Nädala pärast täname õpse!

Ajee. Ma sain eile ostetud stressarid. Tegelikult on need küll žongleerimispallid, aga see on väike asi. Ma arvan, et pole just palju inimesi, kes neil vahet teeksid. Ja üleüldse loeb ju mõte, mitte asi iseenesest, onju. Ma igatahes eile katsetasin järgi, need aitavad küll stressi vastu, kuigi žongleerimisõpetus, mis pakiga kaasas oli, tegi mulle pisut rohkem nalja :) Ma arvan, et sellega võiksid võõrkeeleõpsid oma tunde vürtsitada :P Aga võib-olla kadusid negatiivsed mõtted seoses nädalalõpu saabumise, ärritava ülesande täitmise ning pooletunnise jooksu tulemusel. Mine tea.

Õpetajate päev on järgmisel reedel. Põrguinglitel on veel mõned päevad aega...

... et omavahel riidu minna;

... et paralleelklassiga riidu minna;

... et pr. ülemus välja vihastada;

... et mingi pahandus korralda;

... et karjuda-teatada, et nad ei soovigi seda päeva tähistada.

Väga negatiivne mõtlemine, eks. Äkki on hoopis nii, et põrguinglid tulevad esmaspäeval täis värskeid ja teostatavaid ideesid? Käituvad terve nädala nagu illikukupaikesed ja on reedel maailma kõige lahedamad libaõpsid? Ma hoian oma ootused seal kuskil vahepeal, siis ei pea tõmblema, närveerima ja pettuma. Väga-väga tahaks, et meie üritus õnnestuks.

C. ütles üleeile ja eile ka, et ta muretseb selle ürituse pärast. See muudab minugi väga ettevaatlikuks. Muude ürituste ajal on pigem olnud nii, et hiljem on ta öelnud, kui palju ta muretses. Ja teate küll seda veidrust, et kui keegi, kellel on palju rohkem kogemusi kui mul, muretseb, siis muutun mina pulbitsevaks murehunnikuks... See selleks. Mis seal ikka, teeme, mis suudame. Põrguinglitele teeme väikese piduliku ürituse ka, millest nad veel ei tea ;)

Õpside päeva korraldamise märkmeid tuleb siia ilmselt juurde :P Pöidlad pihku, et ei läheks nõmedaks karjumiseks ja kalemiseks. See aeg võiks küll nüüd möödas olla. Ja siis teist korda pöidlad pihku, et õpsid läheksid üritusega kenasti kaasa ega vinguks. Tahaks ju, et lastel ja õpsidel lahe oleks :)

Kellele hommikul, kellele õhtul, kellele pühapäeviti!

Mu juhendaja andis näpunäiteid masterplaani teostamiseks ja rääkis siis puust ette ja punaseks tehes, et lugeda võib nii hommikuti, õhtuti kui ka pühapäeviti. Et masterplaani täitmine palgatöö kõrvalt on keeruline ja individuaalne. Noh, et mõnele meeldib ühel ajal nokitseda, mõnele teisel.

Igatahes on mul nüüd selge, millal pr. Professor ise kõik raamatud, mida ta lugematule hulgale juhendatavatele soovitab, loengutes käsitleb ja artiklites viitab, läbi töötab. Ta nimelt saatis mulle masterplaani puudutava meili, mille saatmisaeg oli 5.54.

Hommikul.

Kena päeva algust!

P.S. Ma pole täna veel ühtki meili saatnud, tööd pole teinud, küll aga olen nautinud hommikukohvi ja banantshikut, pesnud, lugenud Postimeest, valinud tööleminekuks riideid (ikkagi reede ju!) ning närveerinud mitmesuguste asjade pärast, mille muutmine ei ole minu võimuses.

P.P.S. Muide, unenäod lähevad järjest jaburamaks. Ühelt poolt elan töö ja põrguinglite rütmis, mis paratamatult toob kaasa ka majatäie naiste rütmis elamise (jajah, kõikide tusatujud, PMS-id, üleminekuead ning muud individuaalsed iseärasused), teisalt aga kulgeb elu masterplaani ja pr. Professori näpunäidetel. Sinna vahele mahub killuke Nurme fämilit - nii siit kui ka sellest teisest linnast. Natuke projekteerimist ja planeerimist ka. Üldiselt aga on unenäoabsurdumid muutunud koormavaks. Palju on teoksil ja toimumas. Võib-olla liigagi palju. Seni kuni vastu pean, olen nõus, kui kett maas, siis astun mängust välja.

"Tunne ära tuul, milles tulen taas.
Mille sosinais jään sind valvama.
Läbi läikiva merevee,
Üle puude ja katuste
on üks silm jälgimas sind.
Ja üks hääl läbi taevaste
unistuste ja unede
sulle siis sõnumi viib."

* "Laul Timmile"

Nooooooot!

Ei kirjuta tööasjadest lähemalt. Ütlen ainult, et täna esimest korda õhus olev elekter hakkas pragisema. Mina soovisin olla ükskõik kus mujal - ma ei talu konflikte absoluutselt. Sädemeid pildus ja turts-turts tuli ja ma sain aru, et ega ma miski teha saa, igaüks peab ikka ise enda jaoks lahenduse leidma. Mis ei tähenda, et mul poleks ebamugav olnud. Selle tulemusel muidugi rikkusin iseenda kehtestatud reeglit, aga sellesse teemasse ma laskuda ei taha, liiga keeruline ja närvesööv.

Märkmed iseendale paremaks hakkama saamiseks:
1. kui midagi ei sobi, siis ei sobi;
2. kui tunned elektrit, siis jookse;
3. kui kuuled teravat hääletooni, siis põgene;
4. ära vali pooli;
5. ära kurat võtaks ometi emotsioonitse, sest suvaline klähv-klähv pole maailma lõpp ning üleüldse ei puutu sarnased asjad reeglina minusse;
6. ära ütle midagi - ei vahetult ega distantsilt - ole jumala eest mujal ka vait.

Ahjaa. Ma EI kulutanud täna 1 tundi masterplaanile, sest poole tunniga tuli uneaeg kätte. Võib-olla enne tudumist loen veel nii kaua raamatut, aga kahtlen. Mulle tundub, et mu masterplaanis on auke, aga esialgu neid veel lappida ei oska.

Muide. Masterplaani teostamise aeg on sama pikk kui ühine aeg põrguinglitega. Kas teha sellest võistlus kes-keda? või üritada rahulikult päevad ühel ja teisel pool õhtusse veeretada?

Hmm. Nii palju küsimusi ja mitte ühtki vastust...

Tänavaaugud topime täis! (Veel pole jõudnud ära teha...)

20. septembril esitas Martin Pau Tartu Postimehes vihase küsimuse LV teedevalitsuse peaspetsialistile jube-rõve-aukus Peetri tänava jupi kohta. See on selline lõik, kus augu olemasolu oli aimatav, mitte nähtav, sest kogu see tänav ei väärinud mitte tänava vaid ühtlase augumere nime. See oli siis eelmise nädala neljapäeval, jah. Igatahes esmaspäeva hommikul oli rämesuur kollana sahaga traktor seda tänavat hööveldamas. Hommikul enne kaheksat, onju. Tehke oma pakkumine, kas edasi on midagi juhtunud?!

Ma mõtlen igal hommikul sealt mööda jalutades selle artikli ning Tartu linnapea peale. Urmas Kruuse nimelt lubas likvideerida tänavaaugud, rääkis pikka ja lailisevat juttu 21. sajandi elamisväärsest linnast. Lubadus - tänavaaukude kaotamine ja linnaruumi korrastamine - on tal muidugi mõista 20. sajandist. Sarnase retoorikaga on Edgar Savisaar ja tema sõbrad tavaliselt Tallinnas läbi löönud. Ühest asjast ma ei saa aru, kui Urms lubas tänavad korda teha, siis mida tema kallid kaaserakondlased viimase pea kümne aasta jooksul Tartus teinud on? Näppu imenud ja vaadanud, kuidas augud kujunevad või kummi vilistanud, et auk ikka võimas oleks?

Ja kui Urms laseb kellelgi kruusida Interneti avarustes või Postimees otsib katkist tänavat, siis Adra tänav on ka suhteliselt jakk-jakk-jakk. See jupp, mis Nurme tänavale välja tuleb on 24 h-d 365 päeva aastas märg. Pole veel aru saanud, kas tegu on permanentse kastmise, katkise veetoru või allikaga, mis keset Tartut vett purskkaevu kombel taeva poole suunab.

Igaks juhuks ütlen neile, kes Tartu konteksti ei tunne, et õige vastus eelpool esitatud küsimusele on: "Nooooot!"

Foto: Margus Ansu Postimees

Te teete teadust!

Käisin täna UTis professori jutul. Ikka oma masterplaaniga.

Mina: (punastades ja silmi peites) "Teate, selle häguse ja segase teemade vahetamise ja muu "võib-ollade" hulgas olen ma natuke segaduses ja ei tea, mida ma õigupoolest teen..."
Professor: (mulle haletsevalt naeratades silma vaadates) "Te teete teadust!"
/.../
Mina: (veel sügavamalt punastades) "Teate, kuigi ma viimase kuu jooksul peale ühe MA töö ja paari raamatu sirvimise midagi teinud ei ole, tahan ma kas või end neljaks rebides kevadel MA kraadi kaitsta."
Professor: (naeratab haletsevalt ja vaikib)
Mina: (puter-puter tehes) "Mul on ju veel kaheksa kuud jäänud, et töö valmis kirjutada."
/.../
Mina: (punane nagu peet, sõnad sõlmes, käed värisemas) "Et mis ma siis nüüd edasi teen? Loen kodus intervjuusid ja sirvin neid raamatuid?"
Professor: (ikka haletsedes, aga ilmselgelt juba mu mõistuses kaheldes) "Jah, loete teoreetilist kirjandust ja loete intervjuusid, siis ei ole asi nii kuiv ja ehk tekib midagi, millest kohe saate kinni hakata. Loete kas õhtuti või hommikuti või pühapäeviti. See on individuaalne, kellele kuidas meeldib ja kes kui palju töö kõrvalt jõuab. Ega ma ootagi teilt kuu pärast mustandit, see võiks paari pärast tulla."

Igatahes. Olen tõepoolest kuu jooksul lugenud läbi ühe magistritöö, sirvinud lähemalt 2 raamatut, aga midagi põhjapanevat seni sealt leidnud pole. Olen raalinud oma seminaritöö failides, sirvinud bakatööd, Merikese bakatööd, lugenud eelmise laupäeva EPLi :) Ma ei oska tundidesse seda tööd ümber panna, aga edaspidi hakkan seda tegema, et end distsiplineerida. Eesmärgiks sean esialgu nädalas 7 tundi tööd. Nädala pärast vaatan, kas pean tunde lisama või ehk siiski töökorralduse nii seadma, et teen musta tööd põhiliselt nädalavahetustel.

Jammi. Nii et muud asjad on hetkel mõtetes tagaplaanile tõrjutud.

P.S. Nägin täna juhuslikult vana (tegelikult ikka minust nooremat) kursaõde Merikest, kohvitasin Catwalkis endise kolleegi Eveliniga ja rääkisime planty of uudiseid ;) Enne seda käisin tööl ja lastega jõudsime õppekäigul ka käia. Käshi kodust tööd tegin ka natuke, väga hea kordamine ;) Kas mul pole mitte tegus päev olnud?

Roppus ja rõõm

Lakooniliselt: uni on. Taob jalaga juba kolm viimast tundi. Põhjused: a) ma olen viimasel ajal halvasti maganud (need on muide ka ühe laulu sõnad); b) soov mitte üleval olla; c) olen füüsilisest pingutusest jõuetu.

Ma nimelt tegin täna sporti. Jajah, kuulsite õigesti. Kui ma tavaliselt kõnnin iga päev umbes 50 minutit töölt koju - päris kena hulk kilomeetreid on teekond :) - siis täna ma sõitsin osaliselt auto ja osalt bussiga. Kui koju jõudsin, olin äärmiselt tige, sest bussis seisis mu läheduses ja lehkas harilik kodutute öömajja teel olnud asokas (asotsiaal) ning lisaks tegid kaks pägalikku ropendamisvõistlust:

Jupp: "Mine perse!"

Jupim: "Mine munni!"

Jupp: "Situ pihku!"

Jupim: "Situ verd!"
Jupp: "Ära ülbitse, munn!"

Jupim: "Ära mölise, pede!"

Jupp: "Mu vend annab sulle peksa, türa."

Jupim: "Mu isa annab sulle rohkem... türa."

Loomulikult saatis seda nügimine ja üksteise jalgade tagumine. Jupim istus mu kõrval. Ma ei pidanud ühel hetkel vastu ja panin õpsi ehk siis õiendasin. Nad lõpetasid sõnadega sõimu, aga žestikuleerisid väga elavalt ja kiirelt edasi. Kusjuures oli neil kasutuses rohkem kui traditsiooniline kolmas sõrm!

Niisiis on arusaadav, et koju jõudes olin masenduses ja läksin jooksma. Jube vahva oli, hingeldama ei võtnud ning hingamine läks paigast ära vahetult enne lõppu. 40 minutit jooksin oma tavalist ringi, pluss kohapeal väljamõeldud lisaring. Harilikult jooksin tavaringi 20 minutit, seega oli tänane tempo vägagi madal, kuigi ka õues tehtud lõdvestusharjutused ja mu sarnane kuulus aja sisse (jooksuaega ehk sai siis kokku umbes 33-35 minutit). Kui ilma peab ja lihased väga vihast ei pane, lähen homme jälle, sest homme on ju masterplaani päev :)

Vihaga läksin jooksma, aga hea tundega tulin tagasi. Ja seda ma tahangi saavutada. Puhas jooksurõõm rahva sekka ;)

Ma ei saa mainimata jätta, et sigaretist loobumine paistis kenasti välja - ma ei köhinud kordagi ning kopsud jäid kenasti sinna, kus nemad olema peavad. Nii et siis ikkagi roppus ja rõõm käsikäes.

Ajee. Ma rääkisin ja lähen vasakule ära. Ah, mis vasakul on? Vat, vasakul on voodi.

Jah, mul on jooksmiseks Nike´i papud ja ma olen neist vaimustuses, kuigi mul ei ole kaubamärgi kultust (see väide põhjustab mõnes suure naeruhoo, aga ma tõepoolest pole märgipede, vaid ostan neid asju, mis mulle meeldivad).

Stressist ja pallist

Ühesõnaga. Mul on minu põrguinglid jõudnud meie pisikese kooli viimasesse klassi. Juba eelmise õppeaasta lõpul hakkasime igasuguseid asju organiseerima. Esialgu, et kogemust saada ja edaspidi seetõttu, et nii on kombeks. Igatahes oleme korraldanud koos paralleelklassiga tutipeo, lõpupeo, 1. septembri. Nüüd on järg õpetajate päeva käes.

Kui te nüüd arvate, et see on kole kerge, siis te eksite. Igatahes võin juba praegu öelda, et kunagi kui ise sai seda kooliajal organsieeritud, kaotasin tunduvalt vähem närvirakke, kuigi väga väikese seltskonnaga tegime asja ära :) Ei tulnud mõttesegi joosta klassijuhataja juurde appi karjuma, näkää. Põrguinglid seevastu hädaldavad juba neljandat nädalat järjest. Kõigepealt: "Õpetaja, millal me seda arutame?" siis "Õpetaja, ma tahan olla õpetaja X!" edasi "Õpetaja, miks ma ei saa olla õpetaja X?" ja nii edasi. Mul hakkab laug tõmblema, kui sellele mõtlen, ausalt. Kusjuures nagu ikka. Kui meie C.-ga midagi teeme, siis me teeme seda eeskujulikult - vähemalt üritame (vähemalt 125% endist ja lastest nii palju kui suudame neilt välja meelitada). Täna kuulasin eeltoodud küsimusterahe viimast osa umbes 50 korda. Arvake ära, et mul on närvid suhteliselt pingul ning karjun iga lapse peale, kes lähedale tuleb ja pisutki vinguvat häält teeb. Ühe mehe saatsin pikalt kah, sest tema otsustas klassis pesapalli mängida. Aga see on juba teine lugu.


Õpetajate päeval on tavaks teha kingitusi, on ju. Lilled ja siis mingi nänn. Meie vahva liba-direktor otsustas, et väike xxx oleks tore. No oleks, kui kuskilt oleks võimalik seda kätte saada. Ma olen:
1. läbi helistanud pooled Tartu nännipoed;
2. kruusinud Internetis tundide kaupa;
3. saatnud Tallinna firmadesse päringuid;
4. saanud eitavaid vastuseid, kamaluga.
Mis ma oskan öelda. Tegemist ei ole mingi ilmaimega... Vaid hariliku stressipalliga. Esialgu lootsin need E.-lt nillida, aga see ei õnnestunud, kahjuks. Minu tingimused on edaspidi olnud tagasihoidlikud: ei maksa miljon (kuni 12 krooni koos km-ga), ei haise Hiina järele, ei kleepu ebameeldivalt. Mida ei ole, on stressipall.

Kas ma juba mainisin, et sain nende puudumisest stressi? Igasugust pahna müüakse kilode kaupa, kas on raske stressikaid müüa???

* Hansapangast kirjutan teinekord, sest õnn sõitis just-just õuele.

Sarjast "Sada võimalust kättemaksuks"

"Sometimes when you are angry with someone, it helps to sit down and think about the problem."

Got the point?

*Triza saadetud viharavi :)

Harilik. Eestimaa sügis.

Pühapäevahommikune Tartu on täis päikest, varje ja kiiresti üle sinise taeva loovivaid valgeid pilvi (oma kõike teada tahta saamise tuhinas olen pilvede liigid unustanud). See kask, mis meil õues väraval kasvab (jajah), on tänase tuulega tekitanud kena kuhila kollaseid lehti. On jah nüüd sügis. Ka ametlikult on teine kohale jõudnud. Sügise alguse märguandeks on see, et pean riietudes hakkama kardinaid ette tõmbama, sest hekk viskab lehed maha ning inimesed hakkavad aknasse jõllitama :) Nii et siis üritan meeles pidada, et alasti või poolalasti enam toas ringi ei liigu.

----------
Eile oli laupäev. Järelikult oli õunakorjamispäev. Ma poleks korjanud, oleks hoopis raamatut lugenud, aga Käsh tegi juttu ja siis oli ettekääne kohe võtta :) Teate küll seda tunnet, et kui on võimalik edasi lükata, siis lükkame ja nii kaugele, kui vähegi võimalik. Muidugi ei saanud ma sellest muud kui seljavalu, lugemata raamatu ning piinava südametunnistuse.

----------
Keegi võiks mulle ära sleetada what´s with the nohu? Kõik on nohused, tatistavad-läkastavad igasse ilmakaarde. Mul kulub ka nädalas 10 pakki salvrätte, aga sellegipoolest on pool päeva nina kinni, ma ei tunne mingit lõhna ega adu, kas toit maitseb mulle või mitte. Ma ei ole haige, oh ei. Isegi sellist tunnet pole praegu kontides. Nohistamine-vilistamine aga kestab. Vastik, kõrvad ka sügelevad. Püüa siis nii eeskujulik mittesuitsetaja olla :P

----------
Phmtlslt. Harilik Eestimaa sügis on käes. Võta või jäta, aga tema juba ei kao. Kes viitsib võib nüüd pöidla pihku suruda (väga mõttetu väljend) ning loota, et tuleb tagaigatsetud ja traditsiooniline vananaistesuvi. Päikest ja leitsakut nädalakeseks, millele järgneks väga karm ja vihmane sügistalv.

----------
Muide, Eesti asja ajajad on metsas. Mhmh. Mul polnud isegi kaheks sekundiks mõttes sinna minna, aga kui eile oma aias tervet pesakonda seeni nägin, siis tekkis tunne, et oleks pidanud ikka seenetama minema. Tjah. Teinekord ja teiste inimestega. Ma. ehk orgunnib midagi, hull seeneline nagu ta on. Püha üritust muudkui aetakse, Trizaga oleme sel nädalal päris mitu korda sellest rääkinud, temas pulbitseb mingi energia, mis ei lase tal endal ja teistel asja rahulikult võtta. Ma saan temast aru, aga rohkem ma imetlen seda, et ta ikkagi veel viitsib ponnistada, sest eelmise sügise kõrvetada saamine oli ränk. Mina vist poleks tema asemel enam sellest värgist midagi teada tahtnud. Mina ise olen kenasti taastunud ehk mulle ei lähe korda, mida haiglased tibid välja mõtlevad. Just üleeile tulin koju ja mõttes isegi haletsesin neid, eriti seda, kes tundmatus kohas pea ees vette hüppas, seda muidugi parimate kavatsustega. Ma ei saa aru, mis kuradi asi see on, mis keelab teiste vigadest õppimast, miks kuradi pärast peavad inimesed ise vigu tegema? Pr. PG, sa põled rämedalt läbi ja oled varsti samas olukorras, kus kõik sinu eelkäijad. Ole ometi mõistlik ja küsi eelkäijate käest, miks see juhtub ja kuidas seda vältida. Ei saa olla nii loll! Või saab?

----------
Harilik.
Tavaline.
Eesti metsades ja linnades leiduv sügis.
Varsti tuleb talv ja siis kevad. Pole enam palju jäänud :P

Tartu autodel vaba päev

Kui Tallinnas tähistati Euroopa eeskujul alates esmaspäevast autovaba nädalat, siis Tartu linn annab pisi-mutukatele ühe vaba päeva. Minus tekitab tülgastust mõte, et Kaubamaja parkla on täna jalakäijate päralt, sest minu meelest peab linn aastaringselt olema inimeste kasutuses, ükskõik, kas nad on jalgsi või autoga. Mul on väga kahju, et ma varem sellest üleskutsest autost loobuda ei kuulnud. Ma oleks raudselt ühinenud. Selleks, et tasuta sammulugeja saada, sest autoga ma niikuinii ei sõida.

Põrguinglid küsisid eelmisel nädalal, kas mul on juhiload - neil on titekate tegemise aeg just - ja ma ütlesin, et ei ole mul ühtki luba. Ja siis küsis lemmikukene, et kas ma kavatsen terve elu bussiga sõita. Ma vastasin, et ma üritan jalgsi käia. Mille peale blondu klassinurgast kilas, et õps võtab endale normaalse autoga mehe.

Kui ma ei mõtleks sellele, et nafta saab varsti otsa ja enne seda läheb väga kalliks, siis ma teeksin endale sel aastal juhiload. Never say never, nii et võib-olla jaanuaris tõstatub see teema uuesti, sest ma tahaks küll seda sõltumatust, mida autojuhtimine annab. Liiga rets on kellestki sõltuda, on see siis hea autoga mees või bussigraafik. Oma jalad on oma jalad, aga nagu üks põrguinglitest tabavalt märkis, siis Tallinnasse nii ikka ei lähe :D

Aaa. Ja kirjutamise ajal on mööda Nurme-streeti mu akna alt mööda vuranud vähemalt 30 autot. On laupäeva hommik ning meie tänav suhteliselt vaikne ning väike.

Kas ma juba mainisin, et täna on AUTOVABA päev???

Inspireerinud Postimees, Äripäev, Eveliini blog ja Tartu Linnavalitsus.

Nädal läks kui unenägu.

Nagu postituse pealkirjast näha, meeldib mulle August Sanga parafraseerida. Tegelikult ongi töönädal kuidagi kahtlaselt kiiresti läbi saanud. Võib-olla seetõttu, et palju-palju on planeeritud, pidev Mahtra on peal olnud (Kivirähki tsiteerides). Põhimõtteliselt on mõtteid mitmeid olnud, aga nn tehtud on ainult see, et olen suhelnud-suhelnud-suhelnud ning täna õhtul jõudsin utlibist endale 4 raamatut koju vedida. Natsa piinlik on, sest nimekirja sain juba esmaspäeval ju. Njah. Aga ma leidsin ise juba 4 raamatut, mida veel võiks lugeda, 1 vedisin koju, sest see tundus suht jammi ja kindlasti lähen ja toon ühe veel. Kahju oli, et ei saanud kohe võtta, aga 1. see ei mahtunud kotti ja 2. on kolme laenutet raamatu tähtaeg 14 päeva :(

Nii et praeguse plaani kohaselt möödub nädalavahetus magades, lauldes ja lugedes. Ma arvan, et alustan kohe, sest sel nädalal on ööd kole lühikeseks jäänud ning seetõttu on väsimus kontides. Muide, mu öökapiraamatuks (mul muidugi ei ole tegelikult sellist mööblieset nagu öökapp, selle asemel on pisike raamaturiiul) "Pan Kleksi akadeemia" ehk siis olen jõudnud kuuenda klassi järgmiste raamatuteni. Ma tean küll, et peaksin pisematele antud raamatuid lappama, aga ma lihtsalt ei jaksa Lutsu vedida kotitäit staffi ning sealt siis uuega koju tulla... Rääkimata sellest, et pean esmaspäeval jälle sinna helistama, sest suutsin asjad segi ajada. Njah. Järgmisest nädalast on pisikesed muudatused ka veel tulemas, nii et jah. Reede saab pingeliseks ning samas teisipäev muutub täiesti mõttetuks.

Daah. Ma saan ise ka aru, et väsimus-tüdimus on igas tähemärgis, mis ekraanile ilmub...

Rohkem ei ütle midagi.

Ainult seda, et teatrilaulud on ikka überhead. Nutt tuleb peale.

Elu on ainult karussell, siis võid sõita, kui kõlab kell, oled prii

Kuna kallis Trinzu ostis endale eile "Eesti teatri laulude" CD-DVD ja võttis selle täna tööle kaasa, olen väga nostaligilises tujus.

Vaatasin kõigepealt DVD läbi. Olen alati teadnud, et enamik näitlejatest on eriliselt kaunid inimesed ning veendusin selles täna jälle. Ma tean, et tegelikult on ilu-kaunidus jmt väga subjektiivsed mõisted, kuid ometigi pean taas nentima, et tegemist on ilusate inimestega. Hele Kõre, Evelin Pang, Andero Ermel, Mart Toome, Argo Aadli, Indrek Ojari - neis on "miski". Ilmselt see on see kirjeldamatu ja sõnulseletamatu, mis ühest näitlejast teeb näitleja. Teate küll, inimese, keda sa hing kinni vaikuses jälgid, kelle tegevusele sa kaasa elad, ükskõik, keda ta väidab end hetkel olevat. Igatahes ka kodus vahtides pisikest arvutikuvarit kumab minu tuppa neist soojust, midagi, mis mind sunnib nendega kaasa mõtlema ning miks mitte kaasa laulma. Jah, mul on selline komme, aga vähemalt ma ei filmi ennast sel ajal ja ei pane neid klippe netti üles :P Ma ei taha kuidagi alahinnata Jaak Jürissoni, Indrek Tiiseli ja eriti Riina Roose teeneid, vastupidi. Aga teate küll, et ikka eksib pilk näitavale inimesele ning eriti neile tegijatele, kes pakuvad kas või kahe grimassi, kulmukortsutuse, keelega üle huulte tõmbamise ja tuhande muu tundevärelusega vaatemängu.


Need laulud on playlisti esikümme:
#3 "Puhkus Viljandis"
#4 "Kuhu me kuuluma peame"
#7 "Laev tõstis purjed..."
#10 "Romanss"
#13 "Üksildus"
#18 "Kerjuse laul"
#25 "Laul Timmile"
#26 "Kümme neegrit"
#29 "Põhjamaa"
#30 "Tahan olla öö"

Ma olen sõnade inimene. Meloodia on samuti oluline, aga tegelikult ma jälgin alati esimesena sõnu.

Vt ja kuula Andres Noormetsa/ Tõnis Mägi "Laul Timmile" ja juba teadki, mida ma maailmast arvan, mida ma kalliks pean ja väärtustan. Viimane kolmandik on tabavaim, eriti kahemõttelisus, mis sellesse sisse kodeeritud. Ma ei taha hüvasti jätta, aga iga sekund on tegelikult ettevalmistus just selleks tegevuseks. Käsh oli täna situkas, ta tõi välja, et kogu elu jookseme kiiresti-kiiresti, toimub pidev võistlus, et kes kiiremini kohale jõuab. Kusjuures jookseme me kõik ühe ja sama finiši poole. Ausalt. Pole põhjust sinna tormata, õigem oleks siiski aeg maha võtta ja rahulikult lõpu poole loovida. Võib-olla üritada elada võimalikult täisväärtuslikult või väärtuslikult, aga kiirustamine (fast and furious) ei peaks olema teemaks.

Muide, ma soovitan plaadi siiski Linnateatrist osta, sest Kaubamajas pidi Trinzu selle eest üle maksma. Ta arvas, et on piisavalt Hele fänn, et see endale soetada. Mina olen ilmselt laisk Linnateatri fänn. Mina olen see, kes läheb seljakotiga teatrisse, see, kellega gardeka tädi pahandab, see, kes ootab sõpru WC järjekorrast ning lahkub viimasena etenduselt. Mina olen see, keda tabab igakord Linnakale mõeldes nostalgia. Ma ei oota mingeid kõveralt kõrgeid kunstiväärtuslikke elamusi, ei-ei. Nii rumalaks ma koolis ei jäänud :) Alahindama neid ka ei kipu. Lihtsalt Linnateater on selline, nagu oli Mati Unt - soe tunne tuli sisse, isegi kui ta tekitas küsimuse mismõttesnagu?! Maa-vanaema tunne. Mul maa-vanaema enam ei ole. Järelikutl Linnakale mõeldes saab tedagi meeles pidada. Mina olen see, kes plaadi haledalt oma läpusse rippis. Ma ausõna ei levita seda. Ja ehk ostan selle endalegi. Kuigi tõenäolisem on see, et keegi kingib selle (karjuv vihje vabatahtlikele :)).

Aitäh mälestuse ja sooja tunde eest, Trinzu ja tegijad.

P.S. Inxul sündis 10. septembril pisike piiga, kes sai nimeks Sigrid. Skandinaavia värk :) Minu arvates on see kena nimi. Ilmselt seetõttu, et seostub Antsu kokku-lahku elukaaslasega, kes on ülitore inimene. NB! Üks minu lapsepõlve iidolitest, kelle eeskujul suitsetama hakkasin :P

P.P.S. Efq sai 31-aastaseks, õnnitlused :)

P.P.P.S. MA OLEN 3 KUUD SIGARETITA LÄBI AJANUD. Eile ütlesin esimest korda: "Ma ei suitseta!" Põrguinglid vastu: "Ärge muretsege, me paneme teid uuesti suitsetama!"

Mina ütlen, millal sa koju lähed ja kas sa üldse lähed

"Hoia, kurat, oma suu lahti, ma tegin praegu kinnise suuga laulupeo!" Olen teist päeva järjest Kreisiraadio lainel. Ma arvan, et kui piisavalt järjest vaadata-kuulata, siis hakkan igapäevaelus nägema ainult samasugust absurdi, mida need tüübid kujutasid. Ega´s nad ju midagi tühja koha peale tekitanud, kõik rippisid irl-ist. :P

Eelnevast lähtudes võib teha järeldused:

1. pole kodus tööd teinud;

2. tööl olen küll tööd teinud;

3. ei kavatse kodus tööd teha;

4. peale töö on muid asju ka mõttes;

5. muude asjade tegemiseks pole pärast tööaega enam jaksu.

Aa. Täna juhtus muidugi see, mida varem pole juhtunud ehk jäin hommikul bussist maha. Ja kappasin kiirkõnnil tööle. Isiklik rekord on nüüd 45 minutit. Ma jõudsin veel lõõtsutada, jope maha võtta ning esimese rahunenud hingetõmbe ajal oligi aeg.

Jabur päev

Igatahes. Ma ei tea, kas tegu on eile joodud veini tagajärgedega või mis, aga tänane päev on jabur-haiglane-ma-tahan-seda-unustada-tüüpi olnud. Ma olen täna põrguinglitega kakelnud, saatnud nagasid koju asjade järele, pläkutanud C.-ga, lugenud, jalutanud. Mõelnud, mõelnud, mõelnud. Ei, midagi põhjapanevat ma nüüd ei avastanud. Aga mul on tunne - nagu ikka - nagu oleks miskit teoksil. Ebameeldivat. Selline kõhedus on kontides. Võib-olla hakkan hoopis haigeks jääma, ei tea.

Ülikoolist sain täna jälle kirja. Sel korral prodekaanilt. ÕISi tehti korraldus ning see tähendab, et automaatselt pole mul enam aktiivset suhet ülikooliga. Seda asja ma loomulikult nii ei jäta ning teen ikka eksterni avalduse ära. Ma tean küll, et see ei anna midagi, aga iseennast ehk distsiplineerib. Lisaks pr. professorile, eks, sest tema ees on ju elu-piinlik, kui midagi tegemata jääb. Ja elu-piinlikke olukordi ma ju väldin, mulle ikka meeldib, kui asjad on joone järgi jonksu seatud.

Mingi situka teema. S.t. pätakas of the häda tegutseb jälle.

Grrrrrrrr. Ma olen niiiiiiii vihhhhhane, et hammustaks praegu mõnel põrguinglil nina peast ära. Ei saa nii süüdimatu ollllllla. Ja täna lõhkusin laste isiklikke asju. Faaaaaak.

My bloodsugar is too low.

Mr. X ärge olge kuri, et ma Teie lapele majanduslikku kahju tekitasin. Aga pr. A. I. ütles, et see on parem kui põrguinglile nossu sõita.

Kas peab vanemat kolleegi uskuma?

Drinking is bad, okay?!

Miks joovastaval veinil on komme pähe hakata ja pahandusi tekitada?
Miks päädib esmaspäevane kokkusaamine kolleegidega rämeda masekaga?
Ilmselt on kõikide küsimuste vastused omavahel seotud ning pikemalt ma eriti antud küsimustel peatuda ei soovi.

Tänase päeva moraal:
1. planeeri oma tegevust
2. ära napsita töönädala alguses
3. ära mine kolleegile külla
4. ära võta vastu esimest, teist, kolmandat ega ühtki järgnevat veiniklaasi
5. koju tulles ära lülita arvutit sisse
6. ära räägi süüdimatult MSNis, kui sa ei vastuta oma sõnade eest:
a) sõpradega
b) vaenlastega
c) õpilastega
d) kolleegidega
e) P.-ga
f) ükskõik kellega, kes vestlust alustab

Krt, kobi magama, seni kuni sa marki päris täis pole teinud!

Btw, ma ei parandanud täna jälle ühtki tööd. Kas keegi võiks mulle revolvri laenata? Ma heameelega kasutaks seda oma meelekohale sihituna...

Kuigi eelmisel nädalal mõtlesin, et esmaspäeva võiks üleüldse vahele jätta, on mul täna tunne, et mulle meeldivad esmaspäevad. Hommikuse ärkamisega on loomulikult probleeme, sest igasugused "viska toimetused homse varna" värgid on eelmisel õhtul võtnud palju aega, nii et magamaminek on kuskile kaugele sinnapoole südaööd jäänud. Niisiis tuleb unesegaselt telefon-kell kinni lülitada, kobada lambilülitit ning hüpata kaht jalga korraga põrandale visates voodist välja (ebausk ütleb, et nii saab tulla ainult hea päev!). Tavapäraste hommikuste tegemisega edasi, nii see päev läheb.

Alati pisut uimaselt, kuid samas lootusrikkalt. On ju esmaspäev. Alati võib loota, et sel nädalal läheb teisiti. Nagu ikka, sel aastal, sel päeval, sel nädalal, sel kuul, sel tunnil, sel minutil.

"Tiu-tiu, teisiti, jah, teisiti!"

Koju

Pärast pöörast hunnikut pannkooke ja ploome pakkisin kiiresti-kiiresti asjad ning lasksin end Tartu bussi peale transportida. Fämili jäi bussasse seisma, kui mina endale pileti rebisin ning bussi liikudes alles istekohta otsisin.

2 tüdrukut mängisid bussis umbes poolteist tundi - võib-olla kauem, aga enne ma ei pannud neid tähele - sõnamängu. Teate küll, üks ütlen nt looma ja teine ütleb siis vastu mingi kindla tähega. Neil oli süsteem, et 3. tähega tuli öelda ja alustasid nad Saksa, Austria ja Šveitsi linnadega. Olid küll laia silmaringiga, aga kuidas Göteburg ja Tirana sinna äkitselt lipsasid, ma täpselt aru ei saanud. Veidi aja pärast läksid nad üle loomadele, täpsustan imetajajad, aga üks tõi ladinakeelse äädikakärbse mängu ja teine solvus sellest pisut. Lilled olid ka teemaks. Salvei läks kenasti läbi, safran enam mitte. Õunapuu peale kuulsin valjuhäälset protesti, üks chica mainis teisele, et lille all ta peab silmas sellist taime, millel on vars ja õis ja nii. Lapsepõlve muretud mängud! Tsiteerides onu Einarit Astrid Lindgreni lõbusas Kalle Blomkvisti loos.

"Kuningas Saalomoni kaevandused" sai läbi. Jajah, bussis lugesin. Eile oli väike Monopol, kolmeni öösel üleval ja hommikul pool üheksa ärkasin taas.

Nädalavahetus on olnud väsitav.

P.S. "Maamees otsib naist" saates olevat chica olnud, kellega mees koos gümnaasiumis käisime. L. helistas ja ütles... mismõttes?! Ei tea, kas peaksin hakkama telekat vaatama? Vaevalt küll :)

P.S.S. Ma ei parandanud nädalavahetusel ühtki tööd. Ainuke aeg, mil tööle mõtlesin, oli lugedes ja und nähes. Nii et homme lähen kõige universaalsema vabandusega: koer sõi mu kodutöö ära ja e-koolis polnud midagi kirjas :P

Kaks kirja ülikoolist

Sain sel nädalal UTist kaks e-kirja:

I
RE: eksam‏
From: X Y
Sent: Fri 9/14/07 7:50 AM
To: Kriux

Vastus sobib küll!
Jõudu töö kirjutamiseks!
Tervitades
XY

II
Õppeinfosüsteemis on Teie kohta väljastatud eksmatrikuleerimisesildis nr. xxx.yyy.Mag‏
From: YZ
Sent: Tue 9/11/07 1:45 PM
To: Kriux
eksmatrikuleerimine ilma lõpetamiseta ülikooli algatusel
Teen ettepaneku eksmatrikuleerida õppe lõpukuupäeva möödumise tõttu alates 11.09.2007 järgmised /.../ 2. aasta magistriõppe üliõpilased
Eksmatrikuleerimise kuupäev 11.09.2007
Alus: Alus: õppekorralduseeskiri
Lisainfo:
Koostaja: YZ
Allakirjutaja: XY

Ajaliselt varem sain teisena esitatud kirja ja selle esimese sain siis reedel. Neile muide on alla kirjutanud sama inimene. Seega. Minu eksamid UTis on nüüd sellega TEHTUD, ainult magistrieksam on jäänud, aga see on hoopis teine lugu. Mul ikka oli väike lootus, et äkki XYle ei sobi mu koduse eksami vastus ja saan pikemalt UT küljes rippuda, aga võta näpust. Nüüd on see siis tehtud.

Muide, kas te teate, et täiskasvanud inimeste elu on rämedalt kallis? Kuupileti eest pean hakkama jaanuarist maksma 285 krooni senise 135 asemel. Kas see on normaalne? Mine või doktorantuuri :P

Mula.

XYle vastasin lakooniliselt: "Aitäh Teile!" ning asusin enda jaoks välja mõtlema põhjendust, kuidas magistritöö kirjutamist edasi lükata. Seda ma loomulikult ei leidnud, nii et esmaspäeval lähen juhendaja juurde ning panen kuupäeva paika.

P.S. Ma endiselt arvan, et UT rokib ja mul on kõige lahedam osakond ülikoolis.

Mingi nipiga olen täna Tallinnas. Isegi ei tea, kuidas see juhtus :) Tegelikult tean küll, aga ei suuda uskuda, et ahvatlusele järele andsin ning tõepoolest bussi istusin ja kohale vurasin.

Terve tee lugesin raamatut "Kuningas Saalomoni kaevandused" ning pean ilmselt terve tagasitee sama raamatut puurima. Sel korral olen lastele kohustuslikku kirjandust valides suhteliselt kindlalt ämbrisse astunud. Wimberg on soovitanud teoseid oma lapsepõlvest ja kuigi meil on olnud see va lapsepõlv samal ajal, pole ma soovitatud teoseid kas lugenud või olen need unustanud. Oli üks täiesti titekas "Emil ja salapolitseinikud" E. Kästnerilt, siis täielik igavik R. Bradburylt "Vist on kuri tulekul" ning nüüd siis väga julm ja verine Saalomoni lugu. Jules Verne ja üks vene kirjaniku teos ootavad veel oma järge. Ühesõnaga. Kui lapsukesed küsisid, et millal nad lugemiskontrolli hinded saavad, siis ütlesin neile mõtlematult esmaspäeval... Aga ma tahan veel puhata ja mängida, nii et ei mingit esmaspäeva :)

Nädalavahetused Tallinnas on toredad :) Emma-beebi on väga suureks kasvanud, Enriko-män veel valjuhäälsem ning teised sama toredad kui varemgi. Isegi majast mööda vurisevad rongid, mille rattad ragisevad, on vahvad.

Kellaaeg näitab juba pühapäeva.

Jüril on sünnipäev. "Sekstett a la carte"

Käisime täna Vanemuises Jüri Lumiste/ Neil Simoni "Sekstett a la carte" vaatamas. Käsh ostis eile piletisaju ajal posu pileteid ja nii sinna sattusingi. Käsh arvas, et ma võiks teatris loobuda valvelseisangust ning end vabaks lasta, aga mina ei saa. See ongi põhjus, miks ma Simonit lõpuni nautida ei saa. Teate küll, kõlab mingi nali, mis võiks isegi naerma ajada. Aga. Samas lööb sulle kuklasse reaalsustunne ning saad aru, et tegu on fake-salongikomöödiaga, kus püksid on tehtud odavas riidest, pintsakut nimetatakse frakiks ning selle tagumine serv on ära istutud. Esimene rida üldse mõjub kuidagi halvasti.

See selleks. Tegelikult. Oli ju tore etendus. Need, kes abielus on, need nüüd teavad, et kõigile ei ole tagasiteed, aga umbes 2/3 võiks omavahel kenasti läbi saada (etenduse põhjal). J. Lumiste, I. Taalmaa ja H. Kaljujärv meesrollides ning L. Tennosaar, H. Merzin ja K. Saldre triona nende vastas. Vastavalt rollile olid näitlejad balansseerimas huumori ja paroodia piiril. Ega ma teagi, kumb lõpuks võitis ja see polegi tegelikult oluline. Helena ja Hannes on mu pidevad lemmikud, Jüri muidugi ka, aga tema mängus oli täna liiga palju paatost. Indrek Taalmaa rollilahendus oli minu jaoks liiga rabe ja tõmblev. Tegelikult K. Saldre kohta võib sama öelda. L. Tennosaar oli ehmatavalt kammitsais. Näitleja ja roll olid vanad ja kulunud, salapärast "miskit" täna ei märganud.

Teine asi on muidugi see, et täna tähistati Jüri Lumiste 50. sünnipäeva. Laine ise oli teatrisse tulnud, patseeris kohustuslikuks valges tualetis, pidas südamliku kõne ning teenis näitlejatelt pingutatud naerupahvaku. Paavo rääkis sellest, et nad Sveniga koos arvutasid Jüri ameteid ja etendusi kokku. Jäigi arusaamatuks, mitu aastat oma elust Jürks Vanemuises on kükitanud - see võib olla 30 või 31 või hoopis aastast 1974. Mine võta kinni. Herr linnapea pani muidugi maha nädala-Ansipi: Jüri on meile oluline, sest Vanemuine on meile oluline ja kuna Vanemuine on meile oluline, siis on Jüri meile oluline, nagu ta on Vanemuisele oluline. Või midagi sarnast, igatahes suutis 2 minutiga minus piinlikkustunde tekitada.

Ja mis mulle kohe üldse ei meeldinud, oli see, et inimesed ei tõusnud püsti. Ometi tänas Jüri just nimelt publikut ja ütles, et teatripublik on see, kelle jaoks on ta nii pikalt oma tööd teinud. Ja ikkagi ei tõustud. Nüüd olen ma näinud eestlase erilist kadedust-väiklust.

Sööge ise oma hapusid õunu. Aga etendust soovitan neile, kes allapoolevöödnalja soovivad saada ja kodukootud filosoofiat sekka. Meenutab "Beautiful bodies" lavastust üsna tugevalt. Ma arvan, et kui ma oleks elus mõne Cooney vaadanud, siis saaksin ka sellele viidata :P

Fotod: http://www.vanemuine.ee/ ja http://www.postimees.ee/ (Kulpa).

:D

sports:
Ühel ilusal talvepäeval otsustasime klassiga suusatama minna. Meiega ühes tuli ka õpetaja. Suusatasime hea tüki maad, siis otsustasime mäest alla laskma hakata. Alanurme mäelt saab hea pika sõidu otse jäätunud järvele. Sahistasime kuni õhtuni. Lugesime murdunud suusad üle: saime kaheksa suuska. Priit, Marko ja õpetaja olid murdnud jalaluud. Õpetaja peale selle veel rang- ja abaluu. Koju jõudsime alles hilisõhtul. Oli tore päev.
Veiko, Tõrva kk. 4. kl.
cuisines:
Otsustasin teile kirjutada, sest mõtlesin ühe hea retsepti välja, kuidas ise pärmi teha, sest pärmi on poest vähe saada. Tuleb võtta jahu, veidi vett, suhkrut, 1 muna ja näpuotsaga soola. Hästi läbi segada. Lõpuks lisada veel natuke pärmi. Paraku. Muidu ootan kevadet.
Malle Sursu, Jõgeva 2. Keskkool

Reneti social profile´i üks osa.

Mania grandiosa

Mania grandiosa oli kirjutatud pisikese oranži paberijupi peale, mille K. mulle paar tundi tagasi ulatas. Tegelikult oli muidugi väike rullike, mis millel märge "diagnoos" ning sees siis kaks kaunist sõna - "mania grandiosa". Suurusehullustuse sildi sain endale seetõttu, et rääkisin, kui lahe oli ülikoolis seminare läbi viia. Koos kaasmagistrandidega tegime ühel aastal koolitööna oma pedagoogilist praktikat ning viisime läbi 2x6 seminari. Minu tänase "mulonsüdaniipaha,sestprouaprofessorkasutasmuluuserlustloengusnäitena" tunde lõpuks siis tuligi tõdemus, et tegelikult on ülikoolis väga vahva. K. arvas, et ma räägin iseendale vastu: ütlen, et süda läheb pahaks ja siis väidan, et seminarid olid toredad. Tegelikult on asi positsioonis. Sa kas oled üliõpilase-naga (ükskõik, millises astmes), kel on asjad pilla-palla ja pea pahna täis või oled keegi, kes õpetab. Viimane on minu jaoks mõtestatud ja piiritletud tegevus, esimest ei suuda päris täpselt enam eesmärgistada. Anyway.

Olen üsna kindel, et ei saa sellest hullusest kunagi päriselt lahti. UT ja selle üliõpilased lihtsalt rokkisid. Rokivad ikka veel (vt eilset postitust).

Tik-tak teeb kell ja minu iseendale otsustamiseks pandud tärmin läheneb. Kas tasub ennast ikka eksterniks regada??? Anyone? Või tiksun esimese semestri ja teen seda alles siis? Et oleks näha, kas tuleb töö kirjutamisest midagi välja või mitte??? Nii palju küsimusi ja nagu alati - mitte ühtegi tarka vastajat.

Tänasest koosolekust ei kirjuta, sest see oli mõttetu - 2 tundi mula. C. läks 50 minuti pärast ära, ütles, et ta muttide möla ei kannata.

Postkast on täis kräppi. Eesti asja ajajad on aktiivseks muutunud ja ummistavad. Kurask. Jälle tuleb erakirjadele uus mailbox teha :(

Gimmmiabreik!

Olin seltskonnas, kus 5 inimesel oli magistrikraad, 4 neist doktorandid. Minu teaten peale, et sain eile eksmati, vaatasid nad umbusklikult mulle otsa ja O. küsis, mis aspekt mind selle fakti juures nii õnnelikuks teeb. Põhjus kompleksiks, kas pole.

Üldiselt sajab Tartus rämedalt vihma. Tulin Emajõe äärest koju, püksid põlvini porised, jope tilkus ning juuksed olid nagu pulgad pea küljes. Tossud ka lirtsuvad. Hommikul mõtlen probleemile, mida selga panna ja mida jala otsa tõmmata.

Muudele probleemidele ei mõtlegi. Efq helistas ja saan aru, et emps on tigedavõitu. Ah.

Teksad on masinas, pean pesu lõpu ära ootama. Parandan seni töid.

Kanderaami! Doktoril on värske õhu mürgitus!

Täna pärast tööd käisime chicadega Vapramäel. Mõõtsime stopperiga aega, jälgisime hoolega rajalegendi paberkandjal, otsisime pisikesi junne, millel infotahvlikesed küljes ning pildistasime neid usinalt. Blondiinid läksid metsa endid ja nii poolt tuhandet last matkaks ette valmistama :D

Meil kulus looduse õpperaja läbimiseks 1.22 ning aeg-ajalt me muidugi passisime puid-käbisid-oravat-surnud hiiri ja muud põnevat, mis tee peale ette jäi. Loomulikult käis kaasas õhkamine, kui lahe see õigupoolest ikkagi on, et me matkama hakkame.

Metsas on tore. Värskes õhus tekkis kirjeldamatu nälg umbes 15 minutiga. Lisaks oli pidev ketikas, sest vaheldusrikas reljeef oli alles äsjasele korstnale pisut koormav. Eriti just alguses. Loomulikult käis ohjeldamatu nali ning pila. Mis õigupoolest ongi põhjus, miks ma metsa läksin.

Isegi poiste lõhutud välisuks (vapustus of the närvi 2. tunnist kuni 4. tunnini) ning ühe noormehe katki kukutud laud (vapustus of the närvi pärast tundide lõppu) ei suutnud mind sellest mõttest võõritada. Võib-olla hoopis ajendasid mind metsa ronima. Tahaks...

Tegelikult. Põrguinglid lõpetavad kevadel kooli. Ma valisin endale välja lõpukingituse. Ma teen selle iseendale. Nimelt lähen ma langevarjuga hüppama. Soovitavalt enne aktust, sest siis ma arvan, et ma saan täiesti rahuliku pilguga kõike vaadata. Igatahes ma loodan ja unistan ning hakkan alates järgmisest palgapäevast selleks raha koguma :)

Kaart on pärit: http://matkarajad.maaturism.ee/index.php?pg=object&id=103

10.02.2022

See ajalooline kuupäev on minu õppelaenu tagastamise graafiku viimsel real. Eile sain suureks, see tähendab, maksin esimese osa titelaenust tagasi, minu pangaarvelt läks maha 5414 krooni ja 82 senti. Teate küll, esimesel korral lähevad ju aasta jooksul kogunenud intressid ka :)

Minu laenugraafiku ootamise saaga kestis päris mitu nädalat ning eile käisin ise Barclay kontoris sellel järel. Seesama neiukene, kelle juures kenadest saadik seda va laenujampsi ajan, printis selle mulle ise välja. Väga kummaline, aga ta ilmselt tajus, et ma oleks tal miskit küljest hammustanud, kui ta poleks seda teinud.

Tegelikult olen ma rahul. Vaatamata sellele, et minu tööandjal pole veel minu avaldust ja muid vastavaid pabereid. Hoolimata sellest, et mu krediitkaart on nüüd taas paari tuhandega miinuses ning palgapäev on loodetavasti 1 päev vähem kui kolme nädala pärast. Lisaks muidugi see väike tõdemus, et minu "Maeisööšokolaadi,eisöö!!!" kestis vaid 3 päeva. Dumle on ikka hea :)

"Laenusaaja tasub Intressi tagasi maksmata Laenusummalt. Graafikus fikseeritud Intressi makse summad kehtivad juhul, kui Laenusumma tasutakse täpselt graafikus toodud tähtpäevadel ja summades."

My name is Laenusaaja! My middle name is Laenusumma and ma lastname is Intress. Maksan intresse 15 aasta jooksul 45 006 krooni ja 20 senti. Laenusumma on liiga suur, et seda siia üles märkida.

Ma tean, et mõnel on 30 või 45 aastat kodulaenu ja koormus suurem, aga. Saate aru, mul ju pole veel kodu, aga 15 aastat kohustust olemas.

Mismõttes?

Sain e-kirja:

teoreetiline seminar‏
From: x.xxx@ut.ee
Sent: Fri 9/07/07 1:00 PM
To: kriux.see.pole.6ige.aadress@hotmail.com

Tere,

semiootika ja kulturoloogia magistriõppe kohustuslik aine FLSE.00.163 Teoreetiline seminar toimub alates 14. septembrist reedeti, 14.15 - 16.00, Tiigi 78-311. Õppejõud on M.Lotman ja K.Kull. Aine on ÕISis registreerimiseks avatud.

Parimate soovidega ja vabandustega ristpostituse pärast,
X

Mismõttes?
Esiteks, peaks mind olema juba eksmatrikuleeritud.
Teiseks, mu peaaine pole semiootika ega kulturoloogia (mitte et see kõlaks halvasti, ei, päris huvitav tundub).
Kolmandaks, mismõttes kohustuslik aine???

Aga muidu, head soovid kuluvad ära ja vabandused ristpostituse osas, viuhh... No, kuna see minusse tegelikult ei puutu, siis mingit ristpostitust pole.

Kena päeva jätku teile seal UTis, parimad soovid ning no hard feelings!

Esmaspäevad rokkima!

Esmaspäeviti väidetavalt pole üldse mõtet kodust välja minna. Kahjuks on aga Eesti ühiskond sellisena eksisteeriv, et esmaspäev on vaba muuseumitöötajatel ning teatriinimestel juhul, kui külalisetendust pole. Ülejäänud tööealine elanikkond kirtsutab nina, haigutab väsinult ning asutab endid tööle minema.

Minna võib jalgsi või autoga, aga ka ühistransporti kasutades. Kuidagi nii on läinud, et olen ühistranspordi kasutaja. Vähemalt hommikuti kindlasti, sest mulle tundub liigne enesepiitsutamine teha üks kiire 55-minutine kõnd ühest linna servast teise. Seega teen 10-11 minutise treti tänavanurgale, kus on bussipeatus. Samalt tänavanurgalt või siis hiljemalt järgmisest peatusest, tulevad peale ka Tartu kodutute öömaja kliendid. Koos oma pampude ja haisupilvega. Detailidesse ei lasku. Ja ei ole nii, et tuleb üks alkass. Tulevad karjakaupa. Kusjuures praegu pole veel nii külm, st nad ei sõida alati bussiga, mõni päev käivad veel jalgsi. Täna hommikul oli õues ilus päike, aga esimsest korda nägin, et meie tänavas kraapisid inimesed autoakendelt jääd. Umbes 2 kraadi sooja oli, kui mina toast välja tulin. Seega just paras ilm, et pisi-alkass bussi roniks ja seal haiseks. Kahjuks mitte omaette. Mis tähendab, et esamaspäev, mil on niigi ras-keeeee ennast sundida, muutus veel halvemaks. Samas oskan ma aga pakkuda lahenduse. Iseendale ja teistele minusugustele. Nimelt tasub kodus sisse võtta 2 tabletti kõige kangemat Ibumetini ning siis oodata, et see keset bussisõitu mõjuma hakkaks. Teate, kui kerge tunne on! Imetabane. Ilma tabkata oleks ainult üks häda ja viletsus.

Nii et esamaspäevad tablakatega rokkima! Hiljemalt 2. tunniks, mil klassi ees rahulikult sisse-välja hingad, oled rahunenud ning tunne justkui hõljuksid vati sees. Vähemalt ei ole 1. migreeni; 2. sind ei vaeva mõte hommikusest räpakollist, kes bussis sinust meetri kaugusel köhis ja oma Kochi kepikesi laiali paiskas. Ühesõnaga.

Don´t worry, be happy & monday rocks!

Huvitav, mitu korda ma seda blog.tr.ee koodi veel oma postitusse lisan, kuni see kinnitatuks saab? Selles suhtes, et eile, ma lisasin korda 5 vist ja loomulikult ei õnnestunud see. Arusaadav, eks, sest paljud ju valideerivad oma bloge. Sõna "valideerima" osas on mul omad kahtlused, aga nojha. Ega siis midagi, uuesti kood mTfsWFdANN ja jälle kinnita nupule vajutama. jwszKHMWdd

Ilusat esmaspäeva!

mTfsWFdANN

Mulle ei meeldi uus blog.tr.ee

Ma saan aru, et tsentraliseerimine ja tsenseerimine on popikad teemad meie riigis, aga aitäh. Reklaami on niigi liiga palju, miks ma seda veel blog.tr.ee-st saama pean? Aru ma ei saa. Täielik rate.ee Ja üldsegi mTfsWFdANN Ma ütlen.

Mina tänan.

Eesti asja ajamine ei ole üleüldse lihtne, arvan ma. Mingid tshikid võtavad kätte, nõuavad koosoleku kokkukutsumist. Teevad ettekirjutusi päevakorra suhtes, pirtsutavad ja kirtsutavad koha ja aja osas, võtavad ühendust proua X-ga jne. Nii et ma küll ei tahaks olla Eesti asja ajajate juhi nahas. Samas ei tahaks ma olla ka selle lolli nahas, kes aastate kaupa mingit möga ajab, ise adumata big picture´t või any kind of picture ´t. Selline loll inimeseloom on olemas.

Chicad käisid koosolekul ja tegelesid... söömisega. Kui on koosolek, tuleb ju süüa. Ja kui sul on suu küpsist või viinamarja täis topitud, siis sa reeglina ei räägi. Ei räägi haiget-malbiku-juttu ega midagi muud. Viha küll kohiseb kõrvades ja jalad on krambis, sest tahaks midagi öelda-teha, aga surud selle endas alla.

Eesti asi on ajamiseks. Ainult et niisugusel moel ei jõuta sellega kuskile. Rumalad, tulge ükskord mõistusele ja kuulake neid, kes sellega endid juba kõrvetanud. Kuigi... ma arvan, et abivalmeid inimesi jääb üha vähemaks. Möla lihtsalt on nad eemale peletanud. Mina, kes ma olen täielik patrioot, ütlen küll, et ma teid ei aita. Mul on teist kõrini, sest te olete väiklased, lühinägelikud ning ebaviisakad. See ei ole kibestumus, mis nii kõneleb. Mu meelest on lihtsalt teatud tavad-kombed, mida tuleb au sees pidada ja kui neid on paar korda meelde tuletatud ja endiselt pole reageeritud, siis on tegu matslikkusega. Matsid mulle ei meeldi ja nendega ma vabatahtlikult tegemist ei tee.

Nii lihtne see ongi.

Siinkohal tervitused Tallinnasse, kus peetakse Austraalia õhtut.

Elu nagu keskaegses Tallinnas

Teadupoolest - kui nüüd Palametsa panna - elasid keskaegses Tallinnas üsna õnnelikud inimesed. Elasid külg külje kõrval, juhul kui nende elamises oli aknaid, siis nägi sellest aknast ka naabrite juurde, seinad ümberringi olid reeglina üsna paksud ning tänavad majade vahel kitsukesed. Nii oli see mistahes keskaegses linnas Euroopas. Lisaks sellele oli olemas rahusvaheline prügikeel. See tähendab, kellel tekkis, see viskas. Aknast, uksest, kust juhtus. Mis tähendas, et polnud eriline see, kui tänaval liikudes ligaseks said. Võib-olla just sellest ajast ongi komme, et jalgsi liigub tänaval pööbel ja muu alamklass, ülemklass ei hakka küll solgiga ülekallamisega riskima.

Otseses mõttes pole mind sitaga üle kallatud. Kaudses mõttes küll. Ma ennist püüdsin väga viisakalt seda kirja panna, ei õnnestunud. Nüüd siis vist sai :)

Igatahes on täna olnud väga kummaline päev. Hommikul varajane äratus ning siis... Mida pühapäeviti ikka teha? Just, lähen välja ja koristan aeda kolm tundi. Fun-fun-fun. Nüüd on see tehtud ja ma olen päris vähe rahul. Ma tean küll, et tuleb veel õunapabulaid ja tuleb veel koerajunne ja lisaks veel hakkavad puud varsti lehti lahti laskma... See kõik käib sügise juurde.

Täna on vananaistesuve teine päev. Päike kaob varsti-varsti naabermaja viilkatuse taha ja läheb jahedaks, aga seni on olnud võrratu ilm. Taevas täiesti sinine, ei mingit ähvardust, ei mingit igavat halli. Ainult puhas sinine. Silmanurka helgib lisaks päike, nii et sinitaevas on täis pisikesi kuldseid sädemeid.

Peavalu sai väga tugevate rohtude ning ohtra lõunauinakuga alla surutud.

Huvitav. Mida keskaegse Tallinna inimesed, kellel ei olnud oma aeda ja kellel ei olnud palju raha, pühapäeviti tegid?

Garjatšije estonskije parni

Tänu Katule ja tema tööandjale sain täna ometi osa nädalakese kestnud Draamast. Käisin Sadamateatris No99 etendust No88 vaatamas.

Ma väga pikalt ei taha sellest praegu kirjutada, aga mõned asjad panen siiski kirja. Esimene vaatus oli huvitav, ma nautisin seda. Ometi kui tuli vaheaeg, siis tundsin, et olen väsinud-tüdinenud ning tahan koju tagasi. Teise vaatuse ajal see tunne üha süvenes. Ma pole rahulolematu. Oh ei. Mulle meeldib väga igasugune ühiskonnakriitiline teater. Mulle meeldivad väga No teatri näitlejad - ma siiani ei saa aru, kuidas neil on õnnestunud kõik ilusad inimesed ühte teatrisse koondada. Ühesõnaga kõik meeldis. Asi ei ole ka selles, mis "Hirveküti" ajal häiris, et on lahe küll, aga olen seda kõike juba "Seitsmes samurais" näinud. Sel korral oli tuttavaid momente, neid peabki olema, ma leian, sest nad ajavad oma asja, mitte ei tee jalaga perse nalja (olgem ausad, jalaga perse sel korral anti ja allapoole vööd karjumist ikka ka, kamaluga). Ühesõnaga nad on überlahedad. AGA. Mina vaatajana tundsin, et näitlejad on väsinud. Tõsiselt. Ja osa vaatajatest oli ka väsinud. Ja lavastaja, kes vahekäigus istus ja etendust vaatas, oli ka väsinud.

Kriitikunäru minus praegu ütleb, et ma ei põhjenda midagi, lahmin. Tegelikult annan endale aru, et ma emotsioonitsen praegu. Sest. Nende lähenemine asjale oli tappev. Esiteks. Minu marurahvusluse müüt-armastus seati väga tugeva kahtluse alla. Teiseks. Minu veendumused ja tõekspidamised, see, mille järgi mina oma valikud teen, seati samuti kahtluse alla. Kolmandaks. No88s mängisid lihtsalt ilusad inimesed. Mitte klassikalised Kreeka iludused (sest seda me ju kõik püüdleme), vaid huvitavad ja ilusad. Inimene laval on minu jaoks viimasel ajal ilusaks muutunud. Vist ealine iseärasus. Kuigi ruumi vaatlemine võtab põhitähelepanu. Võib-olla sellepärast tunduvadki inimesed ilusad, et ma neid nii vähe vaatan.

Etenduselt siirdusin otse koledasse Comarketisse ja ostsin endale koju siidri, mille kenasti patriootlikku eesti muusikat kuulates ära manustasin. Ei olnud masendav lugu, lihtsalt tekkis õlgade kehitamise isu ning siiani käivad need omatahtsi üles-alla.

Muide, what´s with the applause? Selles mõttes, et inimesed tõused püsti ja plaksutavad 1 kord veel näitlejad tagasi. "Rongal" oli sama lugu. Et kui juba püsti karatakse, siis võiks pikemalt püsti olla, muidu võiks ikka istuda. Mina vana bitsh ei tahtnud muidugi tõusta, aga kuidas sa ikka nii ees ainukese vaatajana istud?

Avantyristid olid ka teatris. Ilmselt tuleb nende blogis pikem postitus viljakuse ja klubitamise teemadel. Ühesõnaga ma enne just lugesin nende blogi ja siis neid nähes oli väga kummaline tunne. Teate küll, justkui tunneks neid, aga tegelikult on nad ju täiesti võõrad inimesed.

Muide, lavakujundus. See ruum pani mind mõtlema Signe Kivile. See ei ole alkohol, mis nii ütleb :) Tegelikult ka. Lugesin kunagi, et ta pildistas kanga jaoks igasugust pinda ja jõudis nii ka puuriida pildistamiseni. Ma olen ka puuriita pildistanud kunagi, väga kummaline, aga samas rahulolu tekitav tunne. Nii ma siis istusin Sadamateatris, mõtlesin punapäisest ekskultuurimistrist, EKAst, vanaema puuriidast, vanaema matustest, köögipõrandast, ökovaimustusest, savivärvidest, lapsesaamissaagadest, rasedatest sõpsidest ning sellest, kas tõepoolest peab kohandumiseks tegema kõik nii, nagu on teised teinud. Nüüd siis saan aru, miks Brechti teater mulle päriselt-päriselt ei sobi. Nimelt ei suuda ma ühiskondlikel teemadel sõna võtvate etenduste vaatajana jääda vaatajaks, vaid elan liigselt mängu. Ma saan aru, et tegu on mänguga, ma saan aru, et tegijatel on ergas sotsiaalne närv (buu, mida sõnavalikut!), aga sellegipoolest ei suuda ma end distantseerida. Sest nende poolt pakutu on täpselt see, mida ma vajan. See, millesse on kerge sisse minna. Kahjuks väljatuleks on samamoodi kiire, aga mitte valutu.

Päriselt-päriselt. Nüüd ma siis tõotan ja vannun, et edaspidi vaatan ära kõik No-teatri lavastused. Sest muidu on elu läinud ja armastust justkui ei olekski olnud.

Ma ei hakka siia never ever teatrisilti tekitama, seega. Teemade "mäng" ja "kiiksud" alla lähevad kõik etenduse, mis kuidagi mõjutanud on. Need, mis ei mõjuta, need lähevad "tarbimisse" :P

Suitsetamine

Tänases Postimehes on artikkel sellest, mida Saksamaa ning selle taustal kogu ELi karmim tubakapoliitika kaasa on toonud või toomas. See meenutab mulle üht lugu.

Oli see vist neli aastat tagasi, kui sai osaletud noorsooprojektis, mis leidis aset Schleswig-Holsteini liidumaal. Projekt iseenesest poelgi tähtis, olgu öeldud, et tegemist oli ELi kinnimakstud Läänemere regiooni noorte otsustavuse vms tõstmise üritusega, lõppes see siis, kui algas esinduslik riigipeade kokkusaamine sealsamas. Lennujaama vip-tsoonis kohtusime Läti endise presidendiga, ka Soome president oli seal. See selleks.

Elasime-asusime nädalakese ühe kalli erakooli maa-alal ning kasutasime nende külalislahkust. Selles koolis õppisid noored üle Saksamaa, kuigi rohkem oli siis S.-H. pärit tüüpe. Peaaegu kõik nad suitsetasid. Koolil oli reegel, et suitsetada võivad gümnaasiumiastme õpilased, ülejäänud pidid tegema väikeseid jooksuringe kooli maal, kui nad vahele jäid. Mis ei takistanud neid nt koolisööklast magalasse minekul paar suitsu kõhvimast, kohalikust poest piiramatult punast Marbsi ostmast ning konisid suure kaarega lähimasse põõsasse lennutamast. Meie nn kinnistatud sõber oli umbes 14-aastane ja suitsetanud vist juba 3 aastat. Meie paadunud suitsetajatena ei saanud talle moraali lugeda, vaid kõhvisime samamoodi, ise mõeldes, kas kaasavõetud plokkidest piisab ikka meie sealviibimise lõpuni või peame 3-eurose sigaretipaki muretsema.

Kõige hinnalisem sigaretipakk, mille endale soetanud olen, on maksnud vististi umbes 75 eesti krooni. See raha kusjuures ei tundunud nii räige, kui kunagi USAs vaese üliõpilasest rotina umbes 40-eeguseid suitse tõmmates. Meil maksis siis suitsupakk alla 20 krooni. Kõvasti.

Sellest peale kui ma aktiivselt ja igapäevaselt suitsetama hakkasin, läks suitsupakk umbes 125% kallimaks. Vat mida teeb 9 aastat inimese elus. Praegu maksab Marbs 28 eeku, aga mina enam ei suitseta :)

Kui te aga arvate, et mul ila jooksma ei hakanud Postimehes suitsu-uudist lugedes, siis te eksite rängalt. Hakkas ja kuidas veel.

P.S. www.postimees.ee kaardil võite näha riike, kuhu ma kindlasti reisin. Need on punasega märgistatud. Sest tänaval ja siseruumides leviv suitsukas on parim aroom maailmas.

20. septembril saab kolm kuud.

Hansapank, anna siia mu maksegraafik!

Nädal kolm tagasi - oli vist nii - tegin ma Hansapangas avalduse, et soovin alustada oma nn titelaenu ehk õppelaenu põhiosa tagasimaksetega. Ega ma eriti ise maksta soovigi, aga ma arvan, et tööandja teeb seda meeleldi.

Käisin kunagi suve alguses asja uurimas, et kuidas see ikka minusugustel käib - teate küll, tegelikult olen ju veel üliõpilase staatuses, aga praegused õpingud ehk siis kraadiõpe ei puutu enam tööandjasse. Sain varasuvel samasuguse julgustava vastuse nagu paar nädalat tagasigi. Et kõik on okei ja hakake plekkima. Internetipank näitab, et esimene makse läheb arvelt maha esmaspäeval. Aga mul krt, ei ole graafikut.

See tähendab, et ma ei ole saanud tööandjale avaldust esitada!!! Mis omakorda tähendab, et ma hakkan oma õppelaenu ISE tagasi maksma! Tsiisus.

Ja siis räägitake, et eestlastel on palju raha. Ebanormaalne. Ma kavatsen raudselt kuskile kaevata, aga veel ei tea, kuhu. Tänase posti tõin ka postkastist ära ja pole ka seal mu graafikut. See kõik ei oleks üldse nii traagiline, kui see summa poleks sel kuul väga kopsakas ning oleks mu pangaarvel olemas. Oleks mingi lootusekübegi, et põhiosa tagasi saab.

Hansapank, sa panid mulle jälle näkku. Eile saatsid mulle isikliku reklaami, et ma mingi pensionisamba ja värgiga liituks. AGA ma juba liitusin kevadel. Give me a break!

Nii ei ole võimalik rallit sõita. Eriti veel kui asjad on, nagu nad on.

P.S. On mingi üleüldine teema uurida, kes-kellega-kus elab. Inimesed, muretsege elu endale ja jätke teised rahule!

Vaatan ja imestan

Eile õnnestus mul istuda ühe laua taga Tartu mastaabis kõvade tegijatega. Ma ei hakka nimesid nimetama, sest mu meelest on nii mul kui neil õigus pisikesele anonüümsusele.

Mis mind aga ajendas vaatama ja imestama, on fakt, et eranditult kõik olid naised ning teiseks väikese erandiga mina ja veel üks chica, oli tegemist naistega, kel eluaastaid üle 45. Lisaks olid kõik enam-vähem sarnaselt riietunud, sest kõikide kohustuslikuks elemendiks oli pintsak. Osadel peente daamide leedilik pitsivahune jakike, mõnel neutraalne Montoni või PTA kuht, üksikutel 1980ndate powerwomeni patšokkidega riidepuu.

Muide. Mul oli ka pintsak. Kas ma olen nüüd wannabe-tegija?

P.S. Mu kolleeg teeb hetkel teatraliseeritud näitemängu teemal raamatute lugemine. Kõlavad laused: "Kui te raamatut ei loe, lähete ehitajaks ja müüri laduma." Ta räägib seda neljandale klassile.

Utlib: rebased vallutavad maja

Minu meelest peaks praegu olema raamatukogu ukse peal suur silt, mis hoiatab, et kogu maja on kirbet rebasehaisu täis. Tõsi, pisike hoiatus - kui seda nüüd võib pisikeseks pidada! - on rampsi ees reklaamitreilerite näol olemas. Neid nähes (üks lubab õppelaenule lisaks mp3-mängijat ja teine tasuta telefoni+sissemakseta arvutit järelmaksuga) võiks ju kahtlustada, et aeg on jõudnud sinnamaale, et raamatukogus kablutab ringi kari, kelle eesmärgiks on tutvuda raamatukoguga, aga kes see ikka rampsi minnes viitsib end kahtlustega vaevata! Tegelikkuses näeb see välja nii.

Kui 1. koolinädalal raamatukogu uksest sisse astud, ründavad sind neiud tuutorid, kes tahavad sind panna mingisse rühma ootama uut ekskurssi. Kui sa oled ennast neist vabaks võidelnud ja ära tõestanud, et pärast rohkem kui kümneaastast lugejapileti omamist ei vaja sa tõesti väikest tuuri, arvad sa, et oled pääsenud. Aga sellega pole su katsumused lõppenud.

Lugemissaalide esised, lugemissaalid, kõik riiulivahed ning arvutilauaäärsed on täis pisikesi kihistavaid plikasid. Tavaliselt on nad lugemissaali hiilinud kambakesi, neil on mingi nimekiri ja nad ei tea, kuidas raamatukogus käitutakse. Seega on täiesti tavaline, et nad tulevad sinu töökoha lähedase riiuli juurde, seavad endid sinna seisma ning lobisevad valjuhäälselt jutu sekka ohjeldamatult lõkerdades. Loomulikult peavad nad õige riiuli juurde jõudmiseks astuma mataki-mataki või pläts-pläts, nii et põrand vabiseb. Nätsumullid ning telefonihelin saadavad neid pidevalt. Täiesti normaalne on see, et telefon võetakse vastu lugemissaalis ning lobisetakse sõpsidega 10 minutit lollakast õppejõust, nohikust toakaaslasest ning kenast kutist, kes viimasel läpparil silma jäi.

Sina samal ajal üritad lugeda. Sa oled sundinud ennast pärast tööpäeva lõppu, mil sa kõige rohkem tahaksid minna koju, heita voodisse ning reisida unemaale, tulema raamatukokku. Sul on kindel soov ja tahtmine lugeda väga kiiresti, kuid maksimaalset kasu saades läbi üks magistritöö. Sul on aega loetud päevad. Sa pead lisaks lugemisele suutma koondada mõtteid oma uurimusele. Sa pead tekkivad küsimused kirja panema, üritama neile leida vastuseid antud tööst ning sa pead võidurõõmsalt naeratama, kui oled leidnud küsimuse, millele seal pole vastust. See kergendaks sinu tulevast tööd. Ahjaa. Sul on selle töö läbitöötamiseks veel kaks päeva, aga sellest on ilmselgelt liiga vähe, kuna sa oled raamatukogus väheproduktiivne eelpool mainitud põhjustel. Rebasetuurile lisaks segab sind üleväsimus, pidev nälg ning rumal rahutus, mis ei lase olla.

Kui sa pärast kahetunnist hammastekrigistamist humanitaarainete lugemissaalist välja pürstid ning trepist alla jooksed, siis on sul silme eest pisut must, su veresuhkur on sissekugistatud šokolaadist lakke roninud ning koju on oi-oi kui pikk tee.

P.S. Ühtki rebast ei taha sa enam näha. Edaspidi kontrollid enne utlibi kodukalt ega neil mingit jooksuaega ole ning alles siis, kui saad raamatukogu rahus ja vaikuses kindel olla, astud sa treppidest üles, võtad lahti kossipaelad, kerid jalad istumise alla ning sukeldud teadusse.

Uudishimu tappis kassi

Uskumatu, aga tõsi. Ma olen 2 aastat töötanud ühes kohas, inimesed ümberringi on olnud suht samad. Ma pole kunagi: 1. pidanud vastama isiklikele küsimustele; 2. ise esitanud isiklikke küsimusi; 3. pidanud ebamugavusest nihelema 1. nimetatud värgi tõttu.

Täna pidin kõike seda, sest mul on uus kolleeg. Ma saan aru, et mõnedele inimestele meeldib: 1. enda isiklikust elust rääkida; 2. teiste elust rääkida. Läksin raamatukokku ja endal oli eelmainitud juhtumite tõttu ebamugavustunne kontides. Eile oli ka mingi värk, aga siis oli asi siiski enam-vähem töist laadi.

Kas nüüd hakkabki nii olema?

Mulle ei mahu pähe. Mina eelistan oma elu siiski ise elada ning arvan, et teised peavad ka enda omadega ise hakkama saama. Kui keegi nüüd küsib, et miks ma sel juhul blogin, siis need asjad on minu jaoks täiesti erinevatest ooperitest. Kirjutades töötab mu sisemine tsensuur päris kenasti, on teemasid, millest ma kunagi ei kirjuta, ka mitte mööda minnes ja kolmandate isikute kohta. Ma kirjutan eelkõige oma mõtte treenimise jaoks, mitte selleks, et keegi saaks lahedaid kuulujutte levitada. Kuigi. Aeg-ajalt juhtub ka seda. Õnneks on aga sel juhul tegu inimestega, kes reaalsete juhtumitega, mis blogis kajastamist leiavad, irl kursis on.

Miks?

Täna õhtune küsimus: miks? Miks tekitada tühjast tüli? Miks mõelda üle? Miks istuda liig kaua ühe koha peal? Miks rääkida 45 minutit telefoniga? Miks süüa korraga väga palju magusat? Miks veresuhkur tõuseb ühest Twixi pulgast lakke? Miks mind häirivad pisikesed asjad? Miks nina kirtsutada ja pirtsutada? Miks jutustada tundide kaupa ei millestki? Miks kavandada kavandamatut? Miks otse ei saa öelda? Miks peab kuulama mõttetut juttu? Miks aken on lahti, kui õues on külm? Miks kulm on endiselt kortsus? Miks rahulolu minema läheb? Miks ebaõnnestumise hirm kohale hiilib? Miks miski ei saa tehtud, nagu see on planeeritud? Miks hommikuti on endiselt suitsupohmakas? Miks tunnen magamistoas suitsuhaisu? Miks meie tänava ebaviisakad poisid vanamammit rahule ei jäta? Miks need asjad, mida ma ei oska teha, tuleb siiski ära teha?

Miks nii palju küsimusi?

Miks mul ühtki vastust ei ole?

Õps klõunib

Mõnikord peab õpetaja olema klassis klõuni asemel. Teate küll, teeb nalja, žonglöörib vihikute-õpikute-kriidi-pastakate-päevikute ja veel mitmete muude vajalike atribuutidega. Lisaks sellele tuleb loomulikult publiku tuju võimalikult üleval hoida. Selles mõttes, et nad a) laiali ei jookskeks; b) liig valjuhäälselt omi asju ei ajaks. Seega on minu töökohustuste sekka sel aastal pugenud ka klõuni amet.

Täna nt klõunisin (ma tean küll, et see pole ilus emakeel ja kes muu, kui eesti keele õpetaja peaks seda va emakeelt au sees hoidma, aga mulle meeldib sõna "klõun" ja "klõunima", sel on oma tähendusvarjund, if you know, what I meen...) korraga kahes ruumis. Sõna otseses mõttes paar nalja omas klassis, siis jooksuga teise koridori otsa ning seal mingi nali. Mitte anekdoot. Oh ei, lapsed tegid minu juhendamisel rasket õppetööd.

Laste arvates muide, polnud midagi naljakat selles, nemad isegi ei tajunud, kui naeruväärselt tundis ennast õps, kes oli sunnitud keset lauset ütlema klassitäiele lastele, oot, ma pean korra a/b klassis käima ja neid ka juhendama. Pärast neid tunde oli ketikas. Põsed punetasid ja ninnu ka, suunurgad olid väsimusest alla vajunud ning silmanurgast hakkas vaikselt värvi kooruma. Ehk siis väsinud klõuni nägu.

Klõunimine ei tasunud ennast ära.

"Oo, küll on vaimustav hommik, oo, küll on vaimustav päev..." Teate seda laulu, jääh? Mul on selline tunne, et just selline päev täna tulebki. Mida ma ikka oskan oodata öö järel, mil 4 korda kella vaatasin, et peale passida, kas hommik on tulemas?

Täna kohtun paarikümne uue õpilasega ja ma tean, et nad on hästi pisikesed. Kõhedaks võtab. Kessu ütles selle peale vahvasti, et need tahavad käest kinni hoida ja puudutada ning nõuavad igaüks valjuhäälselt seda, mis õigusega neile kuulub. Ehk minu tähelepanu. Mul on ainult pisi-pisikene hirm nende ees, sest nad on ikka tõesti pisikesed ja nendega ei saa nii naljatada nagu suurematega.

Unenägudest ma ei taha rääkida. Täna oli teemaks teatud punapea ja tema pesemata juuksed. Lisaks see, et mu alateadvus piinab mind - nimelt eelmisel või üle-eelmisel aastal ütlesin ühele chicale naiselikust õelusest, et ma olen tast kõhnem. Mis on tõsi, aga mida ei tohi lastele, eriti kui nad pole ülekaalulised või siis õige pisut, öelda. See selleks. Täna öösel igatahes käis mingi teema, et kes ütles ja millal ja kas tegelikult ka on. Absurdum.

Kusjuures. Eile rääkisime Trizaga taas Eesti asjast ja pühast üritusest. Tuleb välja, et pool infolehest on püha ürituse genereeritud lugusid :P Ja siis kuulsin veel Triza ja Ma - nad on ikka pagana produktiivsed! - kohtumisest. Saaga jätkub, aga ma tõepoolest ei viitsi sellest pikemalt jurada.

Pigem ütlen, et Triza rääkis eile jälle ilmse ja kadestamisväärse vaimustusega oma tööst. Mainis sõnu looomingulisus, keskkond, taustauuring, spa. Kadedaks teeb, vat mis. Üritusturundus /-korraldus on tema ala ja ta on selles hea. Otsestest allikatest saan seda väita :)

P.S. Üks on kolmandat päeva (või neljandat?) tige. Podiseb ringi, ei turtsu, aga tundub, et kohe lööb okkad sisse, kui puutud või lähedale lähed. Ai-ai. Ma ei saa aru, aga üritan mitte probleemi teha. Stress?

1.20

Täpselt nii kaua istusin täna litsutuna nahkdiivanile koos kolme daamiga ning mõtlesin endamisi: "Mida ta õigupoolest öelda tahab ja kas ta üldse tahab?" Koosolek järjekordselt oli. Ikka joppab. Tulin sealt ära ja ütlesin, et ilmselt kõige kasutumad tund ja 20 minutit mu elust. Njah. Isegi UTi loengud polnud nii igavad. Paar korda haigutasin, natuke ajasin naabrinnadega juttu, üritasin endale küünarnukkidega hingamisruumi kätte võidelda, tagusin jalgadega vastu lauda ning võitlesin kiusatusega võtta laual olevalt vaagnalt paar küpsist või Rebeka kommi. Selline koosolek. Aga ma sain teada, et 1. peaks kostüümi tellima, 2. peaks juuksuri aja kinni panema.

:PPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPP

Aga muidu oli tore. Jõudsin esimese päeva puhul valvata, nalja teha, unustada, räusata, raha saada ja anda, rääkida lastega seksist ja pededest. Kahel viimasel teemal nad olid küll väga hakkamist täis, aga kui ma paar korda mainisin, et hakaku peale, siis nad lõpetasid.

Homme on ka päev, aga täna on vaja klassipäevikut täita.

P.S. Eile rääkisin üle pika aja empsiga, ta täitsa mures. Täna saatis Efq sõnumi, et kandis mulle raha, sest emps tegi paanikat a la ta noorim tütar hakkab nälga surema :) Piinlik muidugi on küll, ausalt. Kannan kohe palgapäeval talle selle tagasi, kuigi võiks ka täna, aga siis ta ju solvub. Emps, mitte Efq :)

P.P.S. Ja ma ostsin Selverist paberit ja hakkan kohe vihikuid sinna pakkima!!! Oi, mulle meeldivad kontoritarbed :)

Eesti asi ja püha üritus

Peaaegu jõudsin täna kõik planeeritu tehtud. Ainult üks töökava jäi teha, aga pole hullu, aega ju on kolmapäevani. Ilmselt oleksin jõudnud kõik ära teha, aga andsin kahele kiusatusele taas kord järgi: 1. tegin süüa ja sõin, 2. avasin MSNi. Arvata on, et inimene, kelle kõht on väga täis, ei suuda eriti enam mõelda, vaid on roosalt omas mullis haigutamas ning kui veel meeldivaid vestlusi pakutakse, siis võtab ta need kohe vastu. Kratsisin küll pead ning umbes kolmetunniste vestluste järel tuli mul meelde, miks mul ekraanil need tühjad tabelid on, aga üldiselt ei lasknud ma ennast väikestel töökavadel segada.

Triza jututeema oli täna Eesti asi. Sain päris kõvasti naerda, inimesed on endiselt rumalad, keelduvad õppimast teiste vigadest ning soovivad ihust ja hingest kogu saasta pidevalt üles soojendada ning taasalustada. Ei, ma ei räägi Trizast. Triza ja Ma püha üritus läheb kenasti. Olen juba pisikese näpu sellele andnud ning mul ei ole sellest kahju. Nendega on äge koostööd teha. Igas mõttes, kusjuures :P Oi, ma ei hakka pikemalt täpsustama, teen lühidalt. Kunagi kui veel Eesti asja ajasime, siis oli meil pikkade tööpäevade lõpul tavaks toost "Koostöö!" See märkis nii omavahelist sõbralikku läbisaamist kui ka läbisaamist meie kallite kaasvõitlejatega. Igatahes olime siis noored, valjuhäälsed ning vahetevahel selle toosti tagajärjel üsnagi kapsad. Õnneks saime vanemaks ning ajad muutusid. Tööpäeva lõppedes toost enam ei kõlanud, selleks tulime eraldi kokku ning loomulikult oli sellest ka Eesti asjale kasu, sest nii olime produktiivsed ka vabal ajal. Ma arvan, et selle niisama kokkutulemise tulemuseks ongi vist meiepoolne Eesti asja hülgamine ning püha ürituse juurde jõudmine.

Ja kes nüüd aru said, mida ma silmas pidasin, on ilmselt Eesti asja ajajad või pühendatud püha ürituse loomislukku. Ma ei tahaks kuidagi inimesi lahterdada, kuigi mingi kuradike ütleb mulle, et nende kahe asja ajajad on varsti avalikult omavahel üsnagi raksus. Teen oma pakkumise, et ei lähe nädalakestki, kui hakkab tatti ja verd lendama.

Naistekätš!

Ja mul on kahju, et ma kogu seda saagat pole siia jäädvustanud. Sellest oleks saanud loo juhtimisõpikusse, psühhiaatriaõpikusse, käitumisõpikusse, peatüki raamatusse "Kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi" ning ilmselt lõputult murekirju Cosmosse, Naistelehte ja muudesse ajakirjandusväljaannetesse. Seltskonnarubriigidki oleksid seda täis :P

Ohjah. Igatahes otsustasin ma, et edaspidi üritan natukenegi üles märkida uusi arenguid püha ürituse juures ning kuulujutte, mis saadavad Eesti asja ajamist.

Mida vähem ma sellest kuulen, seda parem!

Hommikul tööle. Ma arvan, et kolmas aasta järjest õpsi panna on lahe. Sellest peab tulema hea aasta nii mulle kui ka põrguinglitele. Vähemaga ma ei lepi.

Proua presidendi ninakarvad

Ühesõnaga. Praegu http://www.postimees.ee/ aadressilt võtsin ühest pildist kolm erinevat versiooni. Nende esilehel on kõige lapergusem variant. Ehk siis Orwelli stiilis silmad. Ainult et siin on silmad ja nägu üle valgustatud (televalgus näkku, arusaadav) ning peatähelepanu koondub ninale.

Kellel on õigupoolest vaja vaadata Evelin Ilvese ninakarvu? Mul küll mitte. Äkki ikka palkaks inimese, kes enne üleslaadimist pilte vaataks... Ja ma ei saa siia kirja panna, kes selle suurepärase shoti on teinud, sest Postimehes pole foto autorit kirjas, on hoopis pildi allkiri kaldkirjas "Evelin Ilves".

See pole ju esteetiline! Ma saan aru, et on pühapäev ja inimesed puhkavad, toimetajalgi on silmad eileõhtusest joogist alles ähmased... Aga tööd võiks ikka paremini teha. Või mis. Huh.

Ma juba kujutan tegelikult päris hästi ette, kuidas edaspidi hakatakse avaldama fotosid laiali läinud huulepulgast halvasti kitkutud kulmudest või veel hullem: hammaste vahele jäänud toidujäätmetest.

Või olla sel korral õnnelik, et ninakolle ei pildistatud?

Töökavad

Igal sügisel on mul olnud hull plaan teha väga põhjalik 9. klassi töökava. Nii ka sel aastal. Aga. Igal sügisel on see plaan luhta läinud. Põhjus on alati üks. Ma nimelt jätan selle töökava kõige viimaseks ning siis olen juba nii väsinud, et ei viitsi eriti oma mõtteid sinna koondada, vaid lähen kergema vastupanu teed ning kirjutan, mis õpik ja riiklik õppekava jooksvalt ette annavad.

Kuna ma tean põhjust, peaksin olema võimeline midagi ette võtma, onju. Tegelikult läheb sel aastal jälle samamoodi. Tänase poole päevaga olen jõudnud ära teha 1. veerandi 4. klassi ning kohe asun kuuenda klassi kallale. Neid on ju mitu, nii et aega läheb päris palju. Õpikud ka uued ning tunniarvud klassiti erinevad. Seega üheksas klass saab töökava, mille tund enne keskööd valmis jõuan. Vähemalt praegu tundub nii. Kuigi aega on kolmapäevani, tõsi. Seega võiks ju jätta homseks-ülehomseks.

Väss tuli peale. Ikka ei tohi süüa keset päeva. Peab ootama seni, kuni kõik mõtlemisvõimet eeldavad asjad on tehtud, sest praegu täis kõhuga, on mu pea küll asjalikest mõtetest tühi. Ainuke mõttekilluke, mis seal on, käsib mul õpikud voodist välja visata ning sinna külili räntsatada, et magada, magada, magada.

5st 2 siis tehtud ja 3 veel teha.

P.S. Sügis on täiesti räme. Algas kaks kuud enne õiget aega nagu koera jooksuaegki. Puppies?

Eile oli nii väsitav päev, et MSNis väsisin poole lause pealt ära ning läksin pisut pikutama. Juhtus mingi 8 ajal õhtul umbes.

Kell 1.26 lõi Käsh ukse pauguga kinni,tõusin, vaatasin MSNi, kus Kessu lubas igast asju põlema panna, sest ma talle ei vastanud, pesin hambad ära ja läksin tuttu.

Hommikul 8.07 ärkasin. Ainult, et jälle tööteemalised unenäod... Tüdrukud protestisid, poisid suitsetasid kuskil salaja, pidevalt sattus keegi sekeldustesse :( Väga väsitav.

Täna on töökavade päev. 5st 1 on tehtud.

Me teeme kõike koos ja teisiti

Esimene koolipäev on lõppenud. Põrguinglid suutsid segaduse tekitada umbes 45 sekundiga, mida mul tuli hiljem lahendada. Aga. 1. klassi lapsed said saali, igaüks sai oma suurelt sõbralt kingituse ning igal lapsel oli isetkoht olemas. Pr. ülemus ütles C.-le, et aktus oli kena, ta jäi rahule.

Põrguinglitest 4 noormeest ei olnud viigipükstega, triiksärk oli kõigil seljas, kahel noormehel olid tennised jalas. Mis ma ikka. Enamik oli ülikondades, mis oli mulle täielik üllatus! Nad näevad päris šefid välja :) Tüdrukud olid enam-vähem korras, sest ma üritan mõtetest blokeerida roosas ringi hõljuva neiukese ning selle tibina, kes juukseid polnud vaevunud 1. pesema ja 2. kammima.

Nii. Meie ühine klassijuhatajatund oli, nagu arvatud :) Igatahes tekitas C. furoori teatades, et edaspidi teeme me kõike koos. Algus sai kohe tehtud: minu lapsed ja tema lapsed... koos ohkisid selle teate peale. Eks näis, kuidas läheb. Mul on väga halb tunne, et pidin esimesel päeval tegema omadele märkuse ning siis C. pidi seda pehmendama. Olen ikka... bitsh.

Eile sain teada, et ka C. riietab end musta, seega olime suhteliselt ühtekad. Kolleegid märkasid ja tegid märkusi. Ilmselt oleks üllatus, kui me tõepoolest aasta läbi ühiselt asju ajaksime :) Kuigi kevadel saime me korraldustöödega koos hakkama. Ohjah.

Ma pean veel kord märkima, et noormehed on mul viisakad :) Huvitav, kas see oli mingi petekas või nad tõesti mõtlesidki nii?!

Argipäev tuleb kunagi hiljem. Ma vähemalt loodan nii :) Täna tahan veel puhata ja mängida, et homme hommikul töökavade kallale asuda.

9 kuud ehk 35 nädalat ehk 175 tööpäeva ootab ees. Ma olen alati väljakutseid armastanud, see on minu jaoks piisav väljakutse ning samas ma loodan, et ülesanne ei ole ülejõukäiv.

Viimane esimene koolipäev

On küll 1. september, jah. Olen jah, laupäeval kell 7.07. arvuti ees ning joon hommikukohvi. Selleks, et pakkida oma pidulik must rüü sisse ning minna. Jah, algab küll täna kool.

Põrguinglitel on täna viimane esimene koolipäev. Kas on palju palutud, et see päev kenasti mööduks?

Ma pole päris täpselt välja mõelnud, mida ma neile ütlen. Tahaks neile hästi palju öelda ja samas tahaks vait olla, jätta neile avastamisrõõm. Käsh ütles eile, et ma ei saa kindlustada nende klassi lõpetamist. Mina, naiivitar, arvan, et saan seda teha. Neid on 10 võrra vähem, kui alustas. Palun, palun, palun. Lõpetame selle klassi koos ära!

Aktus algab paari tunni pärast.

P.S. Mina ise ei lähegi kooli, vähemalt ametlikult küll mitte. Keskkoolijärgse vaheaasta järel on nüüd teine sarnane sügis. Et siis 27 eluaasta jooksul tervelt 7. korda ei lähe kooli! 5-aastaselt alustasin, siis vaheaasta ning nüüd. Ma ei saa midagi teha, mulle meeldib koolis!

Burksi!

Et siis käisime teatris täna. Kuna mul on homme üllatuslikult - no mis saab tegelikult olla üllatuslikku selles, et 1. septembril kool algab? - tööpäev, siis tulime pärast etenduse lõppu kohe tagasi koju. Etendusest "Ronk" kirjutan ma kunagi edaspidi, kui ma olen välja mõelnud, kas see on ongi nüüd see etendus või siis mitte. Aga tänase päeva teema on ülesöömine: olen söönud kaks megaburgerit. S.t kaks lögaburksi Mäo risti kiirtoidukast, sinna kõrvale kõrbenud kohvi, mahlajooki, Annekese šokolaadi, kartulikrõpse, saiakesi. Ehk siis mul on väga-väga paha olla ning umbes 7 tunni pärast pean tööl olema. Naeratava ja rõõmsana.

Palun, kaotage maailmast kõik burksid. Mul ei mahu seelik enam selga... Appi.

Ahjaa. Täna oli eksamati päev. Esmaspäevast ekstern :)